Elustiil: teine võimalus – jaa või ei?

Inimene on ajas muutuv. Meie mõttemaailm muutub aja möödudes küpsemaks ja suudame ümbritsevat võib-olla paremini hinnata kui varem.

Ühel sellisel mõttehetkelt tabasin end paar päeva tagasi, kui vaatasin bussiaknast välja. Oli üle pika aja teine kord, kui oma mugavustsoonist välja astusin ning autosõidu asemel bussi valisin. Esimene selline juhtumine oli juulis. Sellised hetked on suurepärased võimalused oma mõtteid korrastada, autoroolis tuleb fookus seada muule ning mõte ei saa päriselt puhata. Kuna sülearvutit kaasa tassida ei viitsi ning tahvelarvutit mul pole ja nutitelefoni bussireisi ajal on ebamugav sõrmitseda, siis tuli mul sedakorda leppida raamatuga. Päris reaalse raamatuga, millel oli lehed ning jääv sisu. Olin kapi pealt kaasa haaranud Robert Kiyosaki teose “Rikas isa, vaene isa”. Juba mitu head aastat oli see seisnud, ilma et keegi teda puutunud oleks.

Mäletan, et esimest korda valdasid mind seda raamatut lugedes tugevad emotsioonid. Sain teada asju, mille peale ise ei olekski tulnud. Siis aga “kasvasin” nendest ideedest ja mõtetest välja ning vahepeal pidasin seda raamatut isegi ohtlikuks. Eriti majanduskriisi valguses, kus paljud laenajad olid turult “tappa” saanud.

Enne kui jõudsin raamatut lugema hakata, vaatasin mõne põgusa hetke bussiaknast välja. Üks inimene liigub siin, teine seal, kolmas suitsetab, neljas otsib prügikastist taarat ning viies sõimleb kuuendaga. Tol momendil tundus orkestrist väljas olevat neljas inimene, kes lihtsalt ei sobinud pildiga kokku. Sest ühiskond on meile ette kirjutanud standardid, millest peame rangelt kinni hoidma. Või siiski?

Kuna bussisõit oli pikk, siis jõudsin märkimisväärse osa raamatust läbi lugeda. Praamil sirutasin jalgu ning avastasin end mõtlemast, et tegelikult on raamatus siiski väga palju huvitavaid ideid. Täna oskan ma asju hinnata tunduvalt teistsugusema pilguga, kui viis aastat tagasi, mil raamatu soetasin. Mäletan, et toona peeti “Rikas isa, vaene isa” raamatut väga radioaktiivseks teoseks ning tükk aega kaalusin ostu. Lõpuks tegin impulssostu ning enne lugemist jõudsin oma otsust vähemalt viis korda kahetseda. Peale lugemist rahunesin. Money well spent! Sest selle 150 krooni eest sain rohkem kui ühe hea mõtte ja heade mõtete eest võib maksta (ehk autorile midagi tagasi anda).

Tagasitulles taarakorjaja juurde, siis tegin enda jaoks pisikese, kuid mõjusa avastuse. Välimuse poolest võis pudelikorjaja puhul olla tegu pensionäriga. Pensionär aga saab riigilt “palka” pensioni näol. Kuna pensionide suurused ei ole Eestis väga kiiduväärt suured, siis iga pudel on arvestatav lisatulu. Ta on ühekordne ja mitte väga suur, kuid siiski on tegu lisatuluga. Ometigi vaatame me halvasti inimesi, kes oskavad omas väikeses maailmas kastist välja mõelda ja raha teha sisuliselt mitte millegist. Sest meie sellest taarast ei huvitu, vastasel juhul me ei paneks seda prügikasti!

Kui nüüd luua paralleeli seda meie enesega, siis tegelikult üritame ka meie sent-sendi haaval oma portfelli üles ehitada. Ainult meie “taaraks” on midagi püsivamat, mis meile rohkem kui ühe korra tulu tooksid. Näiteks raha, mille korduvalt välja laename.
Siiski oleme me ise tihtipeale jätkuvalt kinni ühiskonna standardites. Edukamaks olemiseks on vaja mõista rohkem teisi ja seeläbi avanevad ka võimalused. Innovatsioon tuleb läbi uuenduste ja uuendused tulevad läbi avatuma mõtlemise. Seega anna võimalus neile inimestele ja asjadele, mis senimaani on pälvinud Sinu halvakspanu. Palju võib olla muutunud!

PS! Soovitan kõigil uuesti lugeda ka “Rikas isa, vaene isa” raamatut. Teine võimalus annab teised mõtted. 🙂

MOOC ehk e-kursused Ameerikast!

Me elame põneval ajastul: Meil on kasutada autod, tahvelarvutid, nutitelefonid ja muud targad seadmed. Filmide eriefektid on viidud sellisele tasemele, mida sajand tagasi ei osanudki keegi ette kujutada.

Kõik see aga tähendab, et klassikalised meetodid enam ei taha toimida. Uusi võimalusi on peale tulnud lihtsalt nii palju ning üha enam räägitakse ka ressursside raiskamisest ning peetakse maha tuliseid vaidluseid kuidas selle vastu astuda.

Haridus on üks nendest kategooriatest, mis hakkab ajale jalgu jääma. Klassikalised suured koolimajad ei taha enam nii hästi toimida, sest see pärsib loovust ja seab piiranguid. Kui Sa oled näiteks rohkem õhtuinimene, siis hommikul vara koolis „passida“ on Sinu jaoks ilmselt piin ning ressursside raiskamine. Miks teha midagi halvasti, kui pisut teisel ajal saaks seda teha tunduvalt paremini? Ärge saage valesti aru – ma ei ütle, et kõik peaksime klassikalise hariduse vastu hakkama, vaid kui meil on tehnoloogilised võimalused kõrgemale tasemele arenenud, siis peaks haridussüsteem (kust peaks tulema innovatsioon) sellele järgi tõttama. Hea näide on iPadide kasutamine mõnedes koolides.

Suuremad ülikoolid on uue ajastu dünaamikast aru saama hakanud ning väga palju pakutakse (näiteks Ameerikas) e-õppena erinevaid põnevaid lühikursuseid (Massive Open Online Course). Rahapuu blogi üks headest sõpradest, Sven teeninduselamus.ee’st on kirjutanud ülevaate ühe kursuse läbimise kohta. Enesearenguslikust aspektist vaadates soovitaksin kõigil Sveni artikliga tutvuda. Viide Teeninduselamuse veebilehele on SIIN.