Elustiil: teine võimalus – jaa või ei?

Inimene on ajas muutuv. Meie mõttemaailm muutub aja möödudes küpsemaks ja suudame ümbritsevat võib-olla paremini hinnata kui varem.

Ühel sellisel mõttehetkelt tabasin end paar päeva tagasi, kui vaatasin bussiaknast välja. Oli üle pika aja teine kord, kui oma mugavustsoonist välja astusin ning autosõidu asemel bussi valisin. Esimene selline juhtumine oli juulis. Sellised hetked on suurepärased võimalused oma mõtteid korrastada, autoroolis tuleb fookus seada muule ning mõte ei saa päriselt puhata. Kuna sülearvutit kaasa tassida ei viitsi ning tahvelarvutit mul pole ja nutitelefoni bussireisi ajal on ebamugav sõrmitseda, siis tuli mul sedakorda leppida raamatuga. Päris reaalse raamatuga, millel oli lehed ning jääv sisu. Olin kapi pealt kaasa haaranud Robert Kiyosaki teose “Rikas isa, vaene isa”. Juba mitu head aastat oli see seisnud, ilma et keegi teda puutunud oleks.

Mäletan, et esimest korda valdasid mind seda raamatut lugedes tugevad emotsioonid. Sain teada asju, mille peale ise ei olekski tulnud. Siis aga “kasvasin” nendest ideedest ja mõtetest välja ning vahepeal pidasin seda raamatut isegi ohtlikuks. Eriti majanduskriisi valguses, kus paljud laenajad olid turult “tappa” saanud.

Enne kui jõudsin raamatut lugema hakata, vaatasin mõne põgusa hetke bussiaknast välja. Üks inimene liigub siin, teine seal, kolmas suitsetab, neljas otsib prügikastist taarat ning viies sõimleb kuuendaga. Tol momendil tundus orkestrist väljas olevat neljas inimene, kes lihtsalt ei sobinud pildiga kokku. Sest ühiskond on meile ette kirjutanud standardid, millest peame rangelt kinni hoidma. Või siiski?

Kuna bussisõit oli pikk, siis jõudsin märkimisväärse osa raamatust läbi lugeda. Praamil sirutasin jalgu ning avastasin end mõtlemast, et tegelikult on raamatus siiski väga palju huvitavaid ideid. Täna oskan ma asju hinnata tunduvalt teistsugusema pilguga, kui viis aastat tagasi, mil raamatu soetasin. Mäletan, et toona peeti “Rikas isa, vaene isa” raamatut väga radioaktiivseks teoseks ning tükk aega kaalusin ostu. Lõpuks tegin impulssostu ning enne lugemist jõudsin oma otsust vähemalt viis korda kahetseda. Peale lugemist rahunesin. Money well spent! Sest selle 150 krooni eest sain rohkem kui ühe hea mõtte ja heade mõtete eest võib maksta (ehk autorile midagi tagasi anda).

Tagasitulles taarakorjaja juurde, siis tegin enda jaoks pisikese, kuid mõjusa avastuse. Välimuse poolest võis pudelikorjaja puhul olla tegu pensionäriga. Pensionär aga saab riigilt “palka” pensioni näol. Kuna pensionide suurused ei ole Eestis väga kiiduväärt suured, siis iga pudel on arvestatav lisatulu. Ta on ühekordne ja mitte väga suur, kuid siiski on tegu lisatuluga. Ometigi vaatame me halvasti inimesi, kes oskavad omas väikeses maailmas kastist välja mõelda ja raha teha sisuliselt mitte millegist. Sest meie sellest taarast ei huvitu, vastasel juhul me ei paneks seda prügikasti!

Kui nüüd luua paralleeli seda meie enesega, siis tegelikult üritame ka meie sent-sendi haaval oma portfelli üles ehitada. Ainult meie “taaraks” on midagi püsivamat, mis meile rohkem kui ühe korra tulu tooksid. Näiteks raha, mille korduvalt välja laename.
Siiski oleme me ise tihtipeale jätkuvalt kinni ühiskonna standardites. Edukamaks olemiseks on vaja mõista rohkem teisi ja seeläbi avanevad ka võimalused. Innovatsioon tuleb läbi uuenduste ja uuendused tulevad läbi avatuma mõtlemise. Seega anna võimalus neile inimestele ja asjadele, mis senimaani on pälvinud Sinu halvakspanu. Palju võib olla muutunud!

PS! Soovitan kõigil uuesti lugeda ka “Rikas isa, vaene isa” raamatut. Teine võimalus annab teised mõtted. 🙂

Advertisements

MOOC ehk e-kursused Ameerikast!

Me elame põneval ajastul: Meil on kasutada autod, tahvelarvutid, nutitelefonid ja muud targad seadmed. Filmide eriefektid on viidud sellisele tasemele, mida sajand tagasi ei osanudki keegi ette kujutada.

Kõik see aga tähendab, et klassikalised meetodid enam ei taha toimida. Uusi võimalusi on peale tulnud lihtsalt nii palju ning üha enam räägitakse ka ressursside raiskamisest ning peetakse maha tuliseid vaidluseid kuidas selle vastu astuda.

Haridus on üks nendest kategooriatest, mis hakkab ajale jalgu jääma. Klassikalised suured koolimajad ei taha enam nii hästi toimida, sest see pärsib loovust ja seab piiranguid. Kui Sa oled näiteks rohkem õhtuinimene, siis hommikul vara koolis „passida“ on Sinu jaoks ilmselt piin ning ressursside raiskamine. Miks teha midagi halvasti, kui pisut teisel ajal saaks seda teha tunduvalt paremini? Ärge saage valesti aru – ma ei ütle, et kõik peaksime klassikalise hariduse vastu hakkama, vaid kui meil on tehnoloogilised võimalused kõrgemale tasemele arenenud, siis peaks haridussüsteem (kust peaks tulema innovatsioon) sellele järgi tõttama. Hea näide on iPadide kasutamine mõnedes koolides.

Suuremad ülikoolid on uue ajastu dünaamikast aru saama hakanud ning väga palju pakutakse (näiteks Ameerikas) e-õppena erinevaid põnevaid lühikursuseid (Massive Open Online Course). Rahapuu blogi üks headest sõpradest, Sven teeninduselamus.ee’st on kirjutanud ülevaate ühe kursuse läbimise kohta. Enesearenguslikust aspektist vaadates soovitaksin kõigil Sveni artikliga tutvuda. Viide Teeninduselamuse veebilehele on SIIN.

Kas sa elad üle oma võimete?

Võta korraks aeg maha, keeda endale hea jook ja tule mõtle minuga koos! Kui sul seda aega praegu ei ole, siis võib-olla ära kiirustagi ja proovi lugeda siis kui aega on.

Kas Sa oled kunagi peatunud sellisel teemal nagu Sinu võimalused? Oled sa saavutanud selle, mida sa ole soovinud? Näiteks oma maja, lapsed, auto, unistuste reisi? Mõtle mõni hetk selle üle..

Mõni aeg tagasi üks sõber tuli ja kurtis, et töö juures suhtutakse töötajatesse kuidagi veidralt. Veidralt selles mõttes, et ta soovis oma vahetuse ära muuta ning teha ühe nädala tööd teises vahetuses. Lihtsalt seepärast, et siis ta saab endale põneva kursuse võtta ja ühe uue hobi selgeks õppida. Tema ülemus arvas selle peale, et hobi ei tohiks tööd segama hakata ning palve lükati tagasi. Loomulikult oli sõber nukker ja ei osanud kosta ööd ega mütsi. Oskasin talle soovitada vaid seda, et järgmine kord küsiks ülemuselt, et kas me elame siin maailmas selleks, et tööd teha, või peaks tööst loodav lisaväärtus looma elu nautimiseks vajaliku?

Olgu, töö on olemas, elu koht samuti ning tunned, et liigud üsna õigel kursil? Ühel momendil aga võid tunda, et selline unistuste elu ei paku seda naudingut, mida tegelikult tunda soovid. Sest need standardid, mille järgi elad (auto, maja, hästitasustatud töökoht), ei ole Sinu loodud. Need on ühiskonna poolt meile ette kirjutatud. Sest tegelikult tahad sa hoopis reisida. Või teha midagi endale meeldivat, näiteks pidada õpetaja elukutset või olla aednik kontoritöötaja asemel?

Mulle väga meeldib näiteks selline auto nagu Dacia Duster. Minu jaoks on ta visuaalselt kena masin ning üldpildis ilmselt kilomeetri hind ei tule ka väga kallis. Jah, luksusmasinale kohaseid mugavaid istmeid või viimase peal muusikasüsteemi seal ei ole, kuid kas ma sean selle kriteeriumi endale üldse eesmärgiks? Ometigi saan ma paljude tuttavate käest “materdavaid” sõnu, sest Dacia ei pidavat olema auto. Škoda ja Kia ka hiljuti ei olnud, täna on mõlema puhul tegu väga arvestatavate masinatega.

Taaskord paneb elu paika standardid ja kui juttu tuleb millegist, mis ei vasta kohalikele normidele, siis oled automaatselt süüdi mõistetud.

Kui kolm aastat tagasi ostsin Fordi (üsna vana mudel), siis samuti sain mitmest kohast teada, et tegelikult panin oma raha põlema. Ja hoidku selle eest kui oleksin masinaga vahepeal kusagil teele jäänud. Oh seda ärapanemise rõõmu stiilis: “Ma ju ütlesin!”

Tegelikult on auto senimaani olnud hea ja aus ning kurta ei ole mitte millegi üle.  Aga need standardid!

Kui mitu korda on ema või isa maininud, et pead ikkagi selle või teise kooli ära lõpetama? Teed selle jällegi ära, sest mingisugune standard nõuab seda. Ma leian, et sellist laadi standardite järgi elamine on vale, eriti kui see tuleb pingutatult ja vastumeelselt. Maailm ei muutu sellest paremaks!

Üks ääretult meeldiv liikumine on nii nimetatud Tiny House movement, kus inimesed elavad kastist välja. Peale majanduskriisi on selline liikumine saanud suuremat hoogu, sest inimesed olid elanud üle oma võimete. Seda kõike ühiskonna kehtestatud standardite pärast. Kriis aga oli nii tugev, et paljud jäid töötuks ning sageli ka kodutuks. Mis siis teha?

Suurelt elamiseks ei ole tegelikult palju ruumi vaja. Inimesed näevad, et suurusehullustusega on mindud liiga kaugele ning tegelikult saab ka teistmoodi. Jah, põhjendatud on küsida, et kas tõesti nii pisikeses peab elama? Ei, ei pea! Aga 200 ruuduses majas samuti ei pea. Oluline on tunda ära oma piirid ja vastavalt tegutseda. Mina isiklikult ei kujutaks oma elu ette väga suures majas, sest:

  • maja vajab pidevat hooldust
  • miks kütta tühja õhku (kommunaalide eest tuleb maksta ja raha tuleb teenida)
  • keegi peab maja koristama (miks raisata aega asjadele, mis ei loo väärtust?)

Miks peab ostma mitu korda kallima auto kui saab osta Dacia? Miks peab ohverdama oma elu tööle?

See kindlasti ei ole hipilik üleskutse oma elu hülgama ja mingit uut šokeerivat kommuuni looma, vaid see on üleskutse hindamaks oma väärtuseid. Kui senimaani olete perega näinud vaeva ja käinud suurlinnas tööl, kuid ühtäkki avastate, et madalama palgaga elab kusagil mujal palju toredamalt ära, siis kas maksab kümne küünega suurlinnast kinni hoida? Sõbrad ei kao, juhul kui nad on ikkagi sõbrad..

Sama lugu on investeerimisega – standardid on loonud meile arusaama, et see on pintsaklipslaste tegevus ning meil on targem eemale hoida. Ei, ei ole. Eriti tänasel infoajastul, kus investeerimine on tehtud niivõrd lihtsaks. Ja kui oma kapitalilt suudad raha teenida palgale lisaks, siis see loob üha suuremaid võimalusi olemaks finantsiliselt vabam.

Ära karda teha sammu edasi, vaid karda kukkuda tagasi. Igal kogemusel on oma õpetlik sisu olemas, iseasi, kas me tahame ja suudame seda näha. 🙂

Parema tuleviku nimel!