Ühisrahastuses olen Crowdestate’i portfelli likvideerinud ja fookuse järjest enam suunanud Funderbeami. Ma usun, et kasvuettevõtetesse panustamine on pikas jooksus tulusam ning olgem ausad – Crowdestate’i kommunikatsioonioskus on nii olematuks kukkunud, et pole ka suurt põhjust seal investeerida. Vaata või seda lugu Äripäevas, kust selgus, et Crowdestate on mugavalt liikunud Facebooki gruppi administreerima ja seal jagab infot, mida tuleks esmajärgus projekti investoritega jagada.
* Just nii küsis iduinvestor Madis Müür mult mõned päevad tagasi, kui linkisin talle Geeniuse lugu ministri plaanist iduettevõtluse defineerimises korda majja lööma hakata. Mõistan Madise irooniat hästi, sest minagi leian, et ettevõte kutsugu ennast kuidas tahes, peaasi, et ta lisandväärtust loob kas siis juba läbi eduka tegutsemise või ärimudeli valideerimise. Ometigi oleme innovatsioonitahtest kaugemale purjetamas, sest esmasjärgus vajavad igasugused piirid ja definitsioonid paika panemist. Noh, alustame siis näiteks sellest, et definieerime ära mis värvi see armastus siis ikkagi on?
Ärge muretsege, Investeerimisraadioga on kõik korras!
Olen tähele pannud, et kriisimeelsus on viimasel ajal taaskord kasvanud ja ühes sellega tuuakse välja, et ühisrahastusse raha küll ei investeeri, sest see on esimene, mis majanduskriisis kannatada saab. Säärase mõttekäigu kohta põhjendusi välja tooma ei kiputa, sest ega neid tegelikult oska keegi öelda. Lihtsalt nii on.
Lapsevanemana pean tõdema, et elu on muutunud küll. Enam ei saa teha hommikuseid jalutuskäike ning ega raamatu lugeminegi on muutunud luksuseks. Sellest hoolimata õnnestus mul läbi lugeda Nassim Talebi “Oma nahk mängus” ning tegime raamatust kokkuvõtte Investeerimisraadios.
Rahapuu portfell 