Alustades algusest

Viimastel nädalatel olen paar korda saanud auto rehvirõhu indikaatorilt märguande rehvirõhku kontrollida. Esimesel korral arvasin, et äkki on valepositiivne indikatsioon, sest polnud juba paar kuud rehvirõhku kontrollinud ning tavapärase 2,2 bari asemel oli sees 1,9 bari. Ikka juhtub!

Kui järgmisel korral oli sees “vaid” 1,7 bari, siis oli selge, et nüüd tuleb kiiremas korras rehvitöökotta minna, sest edasilükkamine (ja korduv rehvitäitmine) probleemi ei lahenda. Ilmselt on ventiiliga midagi viga või olen äkki kruvi / naela sisse sõitnud?

Remonditöökotta jõudes oli muidugi esimene mõte: “Äkki on kusagilt nii katki, et pean uue rehvi panema?” Mäletan ju hästi, kuidas eelmist autot sai remonditud lõpuks nii, et põhimõtteliselt ainukese asjana jäi välja vahetamata turvavöö. Küll lendas sidur laiali, siis käigukast ei hoidnud enam viiendat käiku sees, siis hakkas mootor jupsima ning pidurikettad olid alatasa kõverad. Viimasest ei saanud ma üldse aru, sest mu sõidustiil on üldiselt rahulikum kui müügiplatsidelt tuntud “seda autot kasutas ainult kirikuõpetaja naine pühapäeviti poes käimiseks” anonüümsel autoomanikul.

Veidikene aega läks mööda, kui remondikuudist pistis remondimees pea välja: “Kuule, asi on nüüd sedasi, et …”

Mul klähvatas peast läbi: “Fuck! Ongi rehv nii ribadeks, et seda remontida ei kannata?”

“See suur, et see rehv on omadega kohe täitsa õhtal! Kruvi võtsin välja ja tegin korda aga siis avastasin, et rehvi külg on nii kulunud ja auguline, et seda remontida lihtsalt ei saa enam. Vaatasin, et ega teise külje rehv väga parem pole. Tuleks ära vahetada!”

Kui tuleb, siis tuleb! Kalkuleerisin kohe peas arve summa kokku, küsisin lähima pangaautomaadi asukohta ja seadsin sammud sinna. Tee peal mõtlesin omakeskis, et küll on hea, kui investeeringutest tuleb iga kuu raha peale. Selle rehvivahetuse maksavad kinni head inimesed, kes on võtnud laenu ja tasuvad mulle intresse. Vabadus!

Olen aktiivse säästmise ja investeerimisega tegelenud nüüdseks ligi 10 aastat. Alustasin väikeste summadega, esmalt börsilt aktsiaid soetades ja hiljem juba 5 euroga Bondoras. Paraku on säästmine ja investeerimine tähendanud, et alati ei saa kõike lubada. Kuid ma olen kindel, et ilma säästmata ja investeerimata oleksin pidanud rehvide vahetuseks palgast näpistama või isegi laenu võtma.

Mitte kunagi ei ole liiga hilja alustada ja mitte ükski summa ei ole liiga väikene. Vastupidi – väikestest summadest on isegi lihtsam alustada.

Milline on minu plaan?

1. Mul on eraldi pangakonto (ilma pangakaardita), kuhu iga kuu kannan osa palgast (nö hädaabifond)
2. Investeerin indeksifondi läbi III samba (automaatkanne igal palgapäeval)
3. Igapäevaste kulutamiste juures aitab säästa LHV, kus mul on avatud Kasvukonto koos mikroinvesteerimise funktsiooniga. See tähendab, et iga ostuga ümardatakse summa täisarvuni ja vahe kantakse Kasvukontole, kus iga kolmapäev ostetakse minu valitud fondiosakuid automaatselt juurde.

Rehvinäide tuletab mulle meelde, et majal peab korralik vundament olema. 2015-2019 oli mul pidevalt olukordi, kus “ah, meelerahufond on liiga suur, parem investeerin ja teenin intressi / dividendi”. Nii oli lihtne ennast lollitada ja osa meelerahufondi rahast turgudele investeerida.

Miks ma sellest kirjutan? Väga lihtne on investeerimiskeerises ära unustada seda kõige olulisemat: investeerida saab raha, mida sul on. Õnneks on väga palju säästmist võimalik täna ära automatiseerida nii, et sellele igapäevaselt mõtlema ei pea. Küll aga tuleb säästmisharjumusi aeg-ajalt üle vaadata – automaatseid pangakandeid on väga lihtne ära tühistada kuna “viimase paari aasta jooksul pole ju midagi juhtunud!”