REPLIIK: pettumus hinges

Koroonaviiruse pandeemia keskel on aktsiaturgude liikumine loonud väga huvitavaid võimalusi. Tahes tahtmata olen samal põhjusel Twitterit rohkem kasutanud ja leidnud, et kriisiperioodil suudetakse vapustavalt häid asju kirjutada. Paraku on valdav enamus sellest inglise keelne, sest eestikeelses meediumis kohtab ebanormaalselt palju..

… mõnitamist ja halvustamist.

Alles oktoobri lõpus olime kriisis, kui tormi tõttu kaotas elektrivarustuse Võru haigla. Tõsi, tegu oli teistsuguse kriisiga, sest taristu mahakukkumise asemel on  nüüd haigeks jäämise ohus taristu kasutajad – inimesed. Veel 24. veebruari kõnes tõi president Kaljulaid välja, et peaksime kriisideks valmistuma. Ja nagu taldrikul ettekantuna ongi meil kohe järgmine kriis käes.

Tavaline inimene ei saa kriisiks muud moodi valmistuda, kui hoida kodus piisavat varu esmatarbekaupu ja toitu. Olgu selleks tualettpaber, hambapasta või makaronid. Minul on kriisivarud olemas olnud rotatsioonis juba viimased 10+ aastat. See tähendab, et kapis on nii kuivaineid, lisaks hügieenitarbed ja mõned rullid rohkem tualettpaberit. Muuseas, lastega elades on tualettpaberist kasu ka nina nuuskamisel ja mahakukkunud toidu koristamisel.

Kõige suuremad naljad ongi tualettpaberi ja makaronide üle. Kuigi olen isegi mõne musta huumori nalja üle itsitanud, sest mõõdukas koguses huumorit on keerulisel ajal ikka tasakaalustavaks jõuks, siis praeguseks olen märganud, et osati minnakse naljadega sinna teise äärmusesse. Kui makaronide varumise kohta kutsutakse Jumalat appi, kes võiks mõistust tuua, siis see ei jäta head muljet. Selle asemel peaksime süvenema-lahti mõtestama miks üldse makaronid ja tualettpaber täna hästi läheb? Vahemärkusena võin öelda, et viimastel päevadel poodides käies on otsas olnud nii konservid, lihad, võitooted kui makaroni ja tualettpaber, kuid mis nalja paki või kohta ikka teha saab, eks?

Kriisivarude kogumine praegusel perioodil näitab, et teatud seltskond ei ole lihtsalt kriisivarude kogumise põhimõttest seni aru saanud. Nüüd kultiveerime ühiskondlikult halvustades ideed, et varu tekitamine on justkui halb. Samal ajal on Päästeamet mures, et koduste kriisivarude seis on jätkuvalt nigel ja probleeme hakkamasaamisega on eelkõige Põhja-Eesti inimestel (loe: Tallinn). Maainimene saab hakkama, sest kodupood on kaugel ja lahti enamasti lühemat aega kui suured linnapoed. Mis siis kui linnapoes ongi lõpuks letid tühjad?

Mõtleme korra selle peale, et Poola sulges riigipiirid välismaalastele ja seega on kaubavahetus küsimärgi all. Kust meie siis oma kaubad saama peaksime, et neid siinsetesse poodidesse jaguma peaks, kui autod läbi Poola sõita ei saa? Eesti kesklaod ei ole silmini kaupa täis, sest laos seisev kaup tähendab raha kinnipanemist varudesse ja seda ei taha tänapäeval ükski ettevõte omale lubada.

Lõpetuseks ütlen, et toit ja ravimid on olulised kaubad ja neil tõenäoliselt lastakse ülepiiriliselt liikuda ja ilmselt on Itaalia blokaadi tingimustes poodide keskladudesse tõepoolest rohkem kaupa varutud. Juba täna on kaubavedudes olukorrad, kus välisriiki laadima minnes tuleb autodel ootele jääda, sest laadimine ei ole alati sugugi kindel. Elame päev korraga, sealhulgas Eestis, kus paradigma “ravige ennast sinepiplaastite ja hanerasvaga” on ootamatult muutunud eriolukorraks. Elame päev korraga, sest keegi meist ei tea kui kaua praegune ebastabiilne olukord kestab. Selge on see, et majandus on saanud löögi ja selle ülesturgutamiseks võetakse kasutusele erakorralisi meetmeid. Aga mis on siis parem, kas olla ilma varudeta või varuda ja valmistuda hullemaks isegi siis, kui hullem ei pruugi kunagi tulla?

Viiteid tviitide kohta ei hakka panema, sest eesmärk ei ole omakorda halvustada.