Filosoofiline mõtteharjutus ühisrahastuse teemal

Kes olen mina?

Loen Cal Newporti raamatut “Deep Work”, mis räägib otse tõlgituna “sügavast tööst”. Ma tean, eesti keeles on sellest keeruline aru saada, sest meie keel on lihtsalt sedavõrd vähe arenenud. Aga proovime hakkama saada!

Ühesõnaga oleme omadega jõudnud sotsiaalmeedia ajastusse, kus me kulutame ropult aega pinnapealsete tegevuste tegemiseks. Näiteks Ameerikas läbiviidud uuringu kohaselt vaatab keskmine inimene oma nutitelefoni 52 korda päevas. Ma arvan, et minul on see näitaja sõltuvalt päevast 30-60 korra vahel ning enamasti suureneb kordade arv siis, kui tunnen end väsinult. Vahest on sellised päevad, kus ärgates oled valmis võtma külma dušši, hingama karget hommikuõhku ja lahendama terve nädala probleemid ühe hommikupoolikuga. Siis aga on sellised päevad, kus tunned nädalavahetusest puudust ja see kajastub nutitelefoni liigses tarbimises.

Raamatu põhiline kandev idee on aga selles, et suured mõtlejad ja edukad inimesed suudavad teha sügavat tööd ning kui Sina soovid olla edukas, siis pead ebavajalikke asju elust maha kriipsutama. Näiteks Facebooki ajajoone kruttimist, Twitteri uuendamist iga poole tunni tagant või .. tegelikult ma jäängi ise siin vastuse võlgu, sest mul väga palju rohkem asju endal ei ole kasutuses.

Küll aga pani see raamat mind ennast rohkem mõtlema teemal, et miks on minust saanud just viimasel ajal alkoholiteemadel kõneleja? Mõned näited:

Võimalikud põhjendused

(I) Omanikustaatus

Ma ei ole saladust teinud, et olen investeerinud Tankeri pruulikoja, Siidrikoja ja Peenjoogivabrik Nudist tegemistesse. Praegu kaasab alkoholitootjatest raha Õllenaut ning peagi on ühisrahastuse kaudu oodata Saaremaalt pärit Lahhentagge džinnitootja. Lisaks on siit-sealt kuulda veel mõnda potentsiaalset kandidaati, kuid ma ei ole positsioonis, et neist avalikult arutada. Küll aga on üsnagi selge, et üha rohkem kvaliteetse toodanguga väiketootjaid leiab tee ühisrahastusse. Põhjus on enamasti suhteliselt proosaline: alkoholi reklaamipiirangud panevad väiketootjad keerulisse seisu ning kui alkoholi turundamine on suurte piirangutega, siis iseennast ehk ettevõtetet ikka võib. Mis veel paneks alkoholist rääkima kui see, et oled ise omanik!

(II) Rahvatervis

Mul kadus usk meie valitsejatesse lõplikult hetkel, kui sotsiaaldemokraat Jaanus Marrandi ütles avalikult, et 2684 eurosest netopalgast ei ole võimalik midagi säästa. Või kui Jüri Ratas jõululaupäeval uudistesaate intervjuus ütles, et 100 miljonit on suur raha, millest saaks näiteks päästjatele palka maksta ning veidi hiljem arvas, et sada miljonit pole mingi raha, sest teised maksud on ülelaekumises. Riik on ebastabiilse aktsiisipoliitikaga soodustanud piirikaubanduse (ja joomarluse) arengut.

Rahvatervis on minu jaoks kindlasti oluline teema. Eks olen isegi kaotanud inimese joomise tõttu ja seda ma enam teha ei sooviks. Võib-olla tuleks siin täna vaadata üldse Nõukogude Liidu kogemuse suunas, kus alkoholi kättesaadavus oli kesine ja siis kui saadi, oli vaja kõik kõrist alla kummutada. Ma arvan, et küsimus on kultuuris ja hariduses, mitte kauba peitmises ja keelamisega ahvatlusele suunates. Ma ei suuda ette kujutada maailma, kus alkoholi ei tarbita, vähemalt mitte Eestis. Küll aga näen, et mahult on võimalik minna maitsele ja just seda probleemi lahendavad väikepruulikojad ning siidritootjad. Pole tarvis osta viieka eest nelipakki maitsevaest õlut, kui sama raha eest saab kaks pudelit omapärase maitsega käsitööõlut. Raha kulub sama palju, kuid koguseliselt on erinevus ligi poolteist liitrit. Seega olles väikepruulikojas omanik, tekib võimalus ja tahe rääkida mõistuspärase joogikultuuri arendamisel kaasa.

Veelgi enam – üldiselt üritavad uued tulijad joogid teha tervisele sõbralikumad. Jah, alkohol kahjustab tervist, kuid tuleb ka arvestada, et samataolised joogid võivad tervisele erinevalt mõjuda. Näiteks lisatud suhkruga magustatud vahuvein annab ühes portsjonis palju enam suhkrut kui lisamata suhkruga toode.

(III) Tulupotentsiaal

Ühisrahastuse kaudu tüki võtmine mõnes väiketootjas on kordades kuluefektiivsem, kui ise minna pruulikoda püsti panema. Peenjoogivabrik Nudist arendab ja toodab vähese suhkrusisaldusega vahuveine, mida käesoleval aastal ostetatakse hinnanguliselt 1 miljoni euro eest. Kuivõrd Nudistile sarnast toodet väga ei toodeta, siis on neil unikaalne turupositsioon ja võimalus küsida kõrgemat marginaali. Näiteks 2018. aastal müüdi 620 tuhande euro eest ning puhaskasum oli 111 tuhat eurot.

Õllede puhul on lisamarginaali küsimine keeruline, sest toode on suhteliselt ühetaoline ja seda toodetakse palju. Edu võib tagada sagel messidel ja festivalidel käimine, mis kinnistab brändituntust. Kui ikka juhtub nii nagu USA linnas Portlandis, kus 40% müüdavast õllest on käsitööõlu, siis on selge, et suurtootja peab müügikasvu saavutamiseks saama tuntud väiketootja brändi oma portfelli.

Tulupotentsiaal on seega:

• kõrgemas marinaalis
• tuntud brändi edasimüümises

Mida odavamalt saad brändiarengus kaasa rääkida, seda suurem võib olla investori potentsiaal!

(IV) Monopolide / oligopolide vastu

 Kuigi klassikalises mõttes ei ole suurtootjad monopoli ega oligopoli staatuses (sest alati võib sada miljonit investeerida uue tehase ehituseks ja brändi loomiseks), siis on selge, et väikesele Eesti turule ei hakka järgmist õlletööstust niisama tekkima. Samas pidage meeles seda ülemist pilti, kus A.Le Coq koondas 30 töötajat (10% kõigist). Väikesel pruulikojal võib-olla ongi 10 töötajat, seega pole seal võimalik nii mastaapselt koondada.

(V) Eelistades Eestimaist

Eestis on täpselt kaks suurt õlletootjat ning kumbki pole enam meie oma. Saku õlletehas kuulub taanlaste Carlsbergi grupile ja A.Le Coq soomlaste Olvile. Peaks vaid tulema Olvile või Carlsbergile mõte, et Eestis on liiga kallis toota ning õlletootmine viiakse kolmandasse riiki üle, pole meil enam mitte midagi. Või noh, on ikka: importõlle Saku või A.Le Coqi kaubamärgi all. Soomlased on väga tugevalt kinni Soome päritolu toodete osas ja nad on selle üle uhked. Meie eestlastena ei peaks olema vähem uhked, et meil on seni tumedatele õlledele keskendunud Põhjala pruulikoda või Eesti õuntest Siidrit valmistavad Siidrikoda või Jaanihanso. Ometigi valime leti pealt esmajärjekorras kõige odavama õlle, milleks piirikaubanduse puhul võib vabalt olla lätlaste Cesu Aluse toodang.

Mina olen uhke, et Siidrikojal saab varsti tootmishoone valmis, kus õunast võetakse välja absoluutselt kõik: mahlast saab töödeldud mahl, vein või siider ning ülejäänust tehakse spordipüreed. Me lisandväärtustame kohalikku toodangut nii, et kogu ahela väärtus jääb meile endale nautida. Kuigi olen jätkuvalt selle idee poolt, et kapitalil pole rahvust, siis tegelikult  on seal omad piirangud, kas või toosama mõte, et järgmises kriisis võib tulla otsus tehas Eestist mujale viia. Eesti on edukas siis, kui meil on mitmekesine tootmine, mis ei sõltu mõne suurtootja suvast tootmist mujale viia.

(VI) Kapitaliturgude areng

Tallinna börsil on kokku vähem kui 20 Eesti ettevõtet. Börs ei ole koht, kust saaks raha kaasata väikene ettevõte, sest meil on börsi arengus paar etappi vahele jäänud. Tuleb muidugi ka tunnustada suuri ettevõtteid, kes börsilt minema viidud läbi investorite tagumiku lohku tõmbamise. Viimane näide oli OEG, mis viimase aasta dividende välja ei maksnud ja sellest hoolimata müüdi sisuliselt börsihinnaga maha (mitte preemiumiga). Viimastele investoritele visati ka topsitäis soolavett näkku: 1,9 euro asemel pakuti “õiglast väärtust” 1,4 eurot, mis piltlikult öeldes tähendas, et 1,9 eurone aktsiahind oli juba preemiumiga, st Tallinna börsil olev ettevõte oli juba ülehinnatud. Ja seda kontekstis, kus meil on ühed kõrgemad dividendimäärad (isegi kohati 10% aastas)!

Väikefirmadele kapitali andes aitame kohalikku kapitaliturgu arendada palju soodsamalt kui seda meie eest muidu tehakse, näiteks Tallinna Sadama näitel maksti 7 miljonit eurot IPO korraldamise tasu. Ikkagi saadi mööda pükse, sest kauplemist alustati 1,7 eurosest märkimishinnast ligi paarikümne sendi võrra kõrgemalt tasemelt. Muuseas, Spotify ning Slack tulid börsile ilma IPOta, vaid lihtsalt listiti aktsiad otse turule.

Ma usun, et 7-aastast last pole õige panna kohe gümnaasiumisse. Samamoodi oleks naiivne loota, et kapitaliturud korraga ära arenevad. Me peame minema sammhaaval ja looma ühenduse ühisrahastuse ja alternatiivturu First North vahele. Kõik etapid peaksid olema kaetud alustades bootstrappinguga, siis pangalaenuga, siis ühisrahastusega, siis alternatiivturuga ning lõpuks põhituruga.

Kokkuvõttes võin öelda, et sain päris palju selgemaks miks eelistada kohalikku väiketootjat. Et joogikultuur areneks, et majandus oleks tugevam, et eestlastena oleksime uhked oma toodangu üle ja et kapitaliturg saaks arendatud.