“The more I know, the more I realize I know nothing.” – Socrates
Kui mina 2008. aastal sõjaväes investeerimise kohta rohkem huvituma hakkasin, siis olin kiiresti probleemi ees: mitmekordselt läbiloetud Äripäeva nädalalõpuleht ei pakkunud enam uut infot ja juurdepääs sõdurikodu arvutinurgale oli piiratud. Sellest hoolimata sattusin investeerimisest lummusesse, kuid raske masuaeg ei lubanud investeerimisega alustada veel enne 2010. aastat.
Täna võin öelda, et investeerimine on lihtne! Võib-olla isegi lihtsam kui uue auto ostutehingu vormistamine. Küll aga on auto ostmise juures keeruline sobiva auto leidmine, sest detailid, need detailid! Kas automaat või manuaal? Kas bensiin või diisel? Kas must või valge? Kas suur või väike? Kas 85 kw või 110 kw? Kas universaal või sedaan? Kas on ikka kirikuõpetaja pühapäevasõiduauto või öeldakse otse välja, et paarsada tuhat keritud?
Investeerimise juures on tehingu sooritamine samamoodi lihtne: võta raha ja tee tehing. Sobiva investeeringu väljavaatamine on see, mis eristab investoreid. Teate seda Warren Buffetti ütlemist, et mõõna ajal selgub, kes alasti ujub?
Majanduse õitsenguperioodil on väga lihtne investeerida, sest kõik enamasti kasvab. Või noh, kui tegu ei ole just dopingupatuse pangaga, mis valetehingute kartuses väärtust kaotab. Tõusulaine harjal surfates tunneme järjest rohkem vajadust investeeringute ajastust timmida, et grammikene kõrgem tootlus kätte saada. Siis aga selgub, et kapitali pole, sest tegelikult on investeerimisportfell veel pisikene. Tekib heitumus, sest miks pingutada nähes võimalusi, mille realiseerimiseks ressurss nagunii puudub?
Ikka on nii, et kui Sinu portfell on 1 000 eurot, siis unistad 10 000 eurosest portfellist. 10 000 euroni jõudes mõtled, et elu on hea alles 25 000 euro juures. Seegi eesmärk täidetud mõtled, et alla 50 000 eurose portfelli hakkama ei saa. Kuniks oled eesmärkidega miljonites. Isu on pakutavast alati suurem.
Säästumäär või tootlus, selles on küsimus!
Mudeldasin läbi olukorra, kus eeldasin, et meil on kolm keskmist palka teenivat inimest. 2018. aasta IV kvartali keskmine palk oli 1 384 eurot kuus, mis ümardatult annab aastapalgaks 16 600 eurot. Eeldasin, et kolme inimese riskitaluvus ja finantsdistsipliin on erinevad. Kes säästab rohkem, see on mõnevõrra arglikum ja lepib madalama tootlusega kartuses raha kaotada.
Vahelepõikena suunan lugema postitust “Fookus mitte eesmärgid*“, kus käsitlen säästumäära teemat veidi rohkem. Postituse kandva idee kohasel ei tohiks säästumäär olla kinnisidee, vaid toetama investorit tema tegevustes.
Arvutustes tegin vähetõenäolise, kuid arvutusteks ja tulemuste tõlgendamiseks vajaliku lihtsustuse, et palk järgmise 20 aasta jooksul ei kasva. Kui säästame 5% palgast ja teenime 12% tootlust, siis on portfelli suuruseks 20 aasta pärast umbe 60 tuhat eurot. Säästes aga 30% palgast ja teenides ‘kesised’ 4% tootlust, siis on portfell üle 95 tuhande euro väärt. Lihtne loogika ütleb, et alguses on oluline säästa ja alles siis hakata tootluse üle pead murdma. Küll aga ei soovi ma selle artikliga öelda, et peaksid elust loobuma ja säästma kõik, mis vähekengi annab. Elul peab ka veidi maitset olema!
Mis on aga põhiline: kui alustad investeerimisega, siis ära viida aega tootluse maksimeerimisega, vaid leia võimalusi, kuidas sissetulekut tõsta ja pane lisandunud tulu kas või veidi madalama tootluse juures tööle! Efekt on palju suurem!
Rahapuu portfell 