Vaatasin Estateguru videot* Läti laenuvõtjaga ja tema sõnul on ühisrahastusel pankade ees kindel eelis – kõik käib kiirelt! Umbes kümne päevaga võib ideest rahastuseni jõuda, mis küll tähendab, et hetkeliselt tuleb kallima finantseeringuga leppida, kuid kapitali vabastamine müügiperioodiks võimaldab areneda ja samas on võimalus pangaga uuesti läbirääkimistesse minna.
Crowdestate’i Läti projektide näitel on minu meelest olukord mõnevõrra keerulisem. Jah, ühisrahastusega on võimalik edukalt kapitali müügiperioodiks vabastada, aga ma ei ole kindel, et ühisrahastatud projekte on pangad valmis uksest sisse laskma. Ühelt poolt on tegu crowdphobia**, teiselt poolt vähese omakapitalimurega.
Kõige humoorikam on siinkohal võib-olla Swedbank, kes seinana seisab klassikaliste ühisrahastatavate projektile vastu, kuid oma Kukkuri nimelises blogis kiidab omakapitaliprojektidele keskendunud Fundwise’i toetamist ja isegi 2016. aastal ütles Swedbanki toonane Baltikumi juht Priit Perens, et pankadel pole ühisrahastust mõtet karta. Loodan, et härra Perens ja Swedbank selle seisukoha tõttu 2017. aastal omavahelisi suhteid lahku löönud.
Tegelikult on selliseid näiteid veelgi. Oli ju Lõuna-Eestis tegutsev Andre Farm käibekapitali puuduses, kui Swedbank laenuvõimalused ära lõikas, sest viimane läbi Investly kapitali otsis (kartuses, et pank ei anna ja see osutus tõeseks).
Kui meie siin Eestis üritame olla avatud meelega, siis lätlased on konkreetsed: kui näed ühisrahastust, siis näita ust! Suuresti on säärase hirmu taga ühisrahastusega tekkiv oht, kus arendajal võimaldatakse lahustada omaosalust projektis, seda isegi kuni nullini. Kui kujutame ette kodulaenu võtmist, siis parimal juhul saab 10% sissemaksega eluaseme kätte. Kinnisvaraarenduses on olukord mõnevõrra erinev ja seal on vaja teinekord 30-40-50% omakapitali. Pangale tundub hirmutav, et potentsiaalselt võiks arendaja omakapitali osakaal olla 0%, sest kui ei vastuta, siis ei ole huvi raskuste korral projekti lõpuni viia. Ennast tõsiselt võttev ühisrahastusportaal ei laseks sellist sigadust läbi, kuid kunagi ei tea, kelle käsi teisel kätt pesta tahab ja seda pank kardabki! Eriti täna, kui viimasest kriisist on dekaad möödas ja tõenäoliselt hakkab midagi peatselt juhtuma.
Olgu öeldud, et senised arendusprojektid on olnud väga viisakad. Ühisrahastuse osakaal arendusprojekti kapitalistruktuurist on olnud kuni 15% ning samas suurusjärgus on nõutud arendaja osalust. Siiski, jahenemist on tundnud juba suuremad kinnisvarafondid (EfTEN ja BHF), mis annab alust arvata, et isegi kui Sina plaanid oma ideega olla ratsionaalne ja konservatiivne, siis finantseerimisasutusel on omad hirmud, mis ei luba sellest üle olla. Küll aga pidagem meeles, et pank ei ole midagi muud, kui instants, kes võtab hoiustajatelt raha sisse ja laenab seda laenuvõtjatele kallimalt edasi. Eesti Panga statistika kohaselt on Eesti kodumajapidamistel 7 miljardit eurot kontodel hallitamas, umbes sama suur summa lisandub mittepankadest ettevõtetega arvestamisel. Ühisrahastus ei ole muud, kui reguleerimata pank, mis pidevalt ihub hammast jõudeseisvale kapitalile. Ma ei imestaks, kui peagi alustab tegevust mõni ühisrahastusmeelne pank, mis just nimelt suudab seisvat kapitali mõistuspärase riski juures konverteerida tulusateks investeeringuteks. Eriti nüüd, kui rahakraanid tõmmatakse päris kokku. Kriis võib teinekord olla väga lukratiivne investeerimisvõimaluste pakkumise osas. Oleks kurb, kui meie hirmud ei laseks meil seda potentsiaali realiseerida.
* Videot vaata siit.
** jah, mõtlesin ise välja sellise sõna illustreerimaks hirmu ühisrahastuse mudeli vastu
Rahapuu portfell 