Fookus mitte eesmärgid!*

Esimene kuu aastast on möödas ja see ei tähenda midagi muud, kui vähemalt 8,33% iseendale seatud 2019. aasta eesmärkidest peab olema täidetud. Soovisid koguda hädaabifondi 2019. aasta lõpuks 1200 eurot? Seega 100 eurot on juba olemas! Või ei ole?

Ole enda vastu nüüd aus. Sa ei täitnud 8,33% eesmärgist ära, sest..

  • .. küll järgmise 11 kuuga jõuab
  • .. jaanuar oli raske kuu, veebruaris panen topelt
  • .. otseloomulikult täitsin eesmärgi täpselt ära
  • .. panin tegelikult rohkem, kui pidin
  • .. mis eesmärk???

Millisele vastusele saaksid Sina ringi ümber tõmmata?

Eesmärkide seadmine on minu meelest täiesti mõttetu tegevus, sest meie ümber on liiga palju määramatust. Eelmine aasta seadsin eesmärke nii, et juba märtsis olid kõik eesmärgid ületatud. Küll oli hea tunne, et nii tugeva stardi tegin. Siis aga jäin mõtlema, et tegelikult realiseerus mingi positiivne juhtum, mille üle mul tegelikult teadlik kontroll puudus. Ma ei osanud arvestada sellest tulenevate mõjudega. Mis kasu on aga ebamäärasest eesmärgist?

Tunnen, kuidas juba tahad öelda, et “aga minu eesmärk on igas mõttes SMART, koos oma tähtaegade, mõõdetavate tulemuste ja muu jamaga”. Jah, tubli. Põhimõtteliselt on Sul õigus: mitte midagi tehes ei jõua kusagile, kuid vähemalt midagi tehes on lootust olla paremas positsioonis. Poksija Mike Tysoni tsitaat on siinkohal väga eluline: “Kõigil on plaan, kuniks nad vastu hambaid saavad”. Probleem ongi selles, et elu kütab meile nii pidevalt vastu hambaid, et meie plaanimine ja meeletu sahmimine paneb teinekord küsima, et milleks me üldse seda kõike teeme?

Võib-olla on hetkel minu postituse teistsugust tonaalsust ja mõtet raske hoomata. Olen seda enda sees hoidnud juba enam kui aasta ja tunnen, et nüüd on vaja koll endast välja lasta. Proovin selgitada nii täpselt kui vähegi õnnestub, kui midagi on ebaselge, siis küsi kommentaariumis lisa! 

Minu kirjatüki triggeriks said kaks positust. Esimene neist Märteni 26. jaanuari postitus ahnusest ja kõhklusest ning teine Elunaudi rõõmuhõisetest 100 tuhandese portfelli osas. Lisaks oli veel mitmeid mõjutajaid kaugematest aegadest, alustades näiteks Marko Oolo suhteliselt sügavamõttelisest ideest, et kas me inimestena üldse saame aru, et meil on tõenäoliselt võimalik kogeda oma elus loetud hulk jaanipäevi, loetud hulk kohtumisi vanematega jms. Või siis Smart Passive Income podcasti 196. episoodis räägitud “level up” põhimõte, kus me soovime elus teha asju mänguliselt, et jõuaksime pidevalt järgmisele tasemele. Raamatutest tasub ära märkida “The Subtle Art of Not Giving A Fuck” ja “Äripunkarid õllemaailmas“. Tegelikult on neid teemaga haakuvaid materjale veel rohkem, kuid esialgu piirdume sellise valikuga.

Asjast endast

Majandus on töötaja perspektiivist hetkel väga heas seisus. Palgad kasvavad kaks korda kiiremini inflatsioonist, börsid rallitavad ja ühisrahastusest lendab korralikku tootlust peale. Blogimaastik õitseb nagu kevadine lilleaas.

Käib aktiivne kuu- ja aastakokkuvõtete tegemine ning eesmärkide seadmine uueks aastaks. Hindan juba täna, et osad jooksevad eesmärkide altlati, teised suure varuga üle lati ja mõni realistlikum suudab enam-vähem latti tabada.

Võtke või mind: lubasin (Investeerimisraadio saates), et loen 2019. aasta jooksul mõtestatult läbi 12 raamatut. See tähendab, et tõmban olulistele mõtetele jutte alla, teen märkmeid ja olen raamatu iga lehekülje juures mõttega. Kuna mul on kodus kaks armsat rüblikut, siis iseendale mõeldud vaba aega on vaid hommikuti (tõusen 5:45 üles, et 8:00 tööl olla). Õhtul olen tavaliselt nii küpse, et vajun voodisse koos väiksemaga, õnneks suurem lohistab end üldiselt kaasa ja nii seeläbi saab ehk naine mõnevõrra oma aega. Ühesõnaga – mul ei ole aega! Ja ikkagi olen kuidagi suutnud läbi lugeda juba 3 raamatut! Ühe kuuga!

Hindasin eesmärke seades, et minu ajavõimekus on limiteeritud ja raamatute lugemiseks ei jää mitte sekunditki aega. Järelikult kartsin, et ma ei suuda neid 12 raamatutki läbi lugeda. Aga siin ma olen veebruari alguses oma 3 läbitöötatud raamatuga. Kas peaksin nüüd eesmärke kergitama, sest need esimesed 3 jooksid ilusti kätte? Ei, sest ma ei tea, kuidas ma veebruaris suudan lugeda. Kui veebruaris loeksin 5 raamatut, kas siis peaks jälle eesmärki tõstma? Ei! Sest ma ei tea, milline määramatus minu tegevus märtsis piirata võib. Vabalt võib juhtuda, et need 3 raamatut on minu ainukesed raamatud sel aastal, kuid tulemust ei tea ma ennem kui 2019. aasta purki pannud oleme.

Ma olen eesmärkide seadmise asmel näinud mõnevõrra teistsugust vaeva. Ma ütlen, et see 2018. aasta finantseesmärkide seadmine jaanuaris ja juba paar kuud hiljem eesmärkide ületamine näitas, et elu on väga määramatu tulevikuga. Kui panen paika liiga piiravad tingimused, siis võib see tekitada depressiooni, väsimust, heitumust või mida iganes koledat. Kuidas on nii, et soovime säästa 5000 eurot aastaga, kuid tegelikult suudame säästa 1500 eurot? Järgmisel aastal aga paneme eesmärgiks 2000 eurot, kuid tegelikult saavutame 7000 eurot ja sedagi lihtsalt seetõttu, et esimesel aastal olid ootamatud kulutused, mida teisel aastal polnud, kuid oma eesmärke seadsime ankurdatuna eelnevatele tulemustele?

Võib-olla mäletate Investor Toomase konverentsi 2017. aastal, kui tõsine fetiš läks lahti Dow Jones 20 000 punkti teemal? Suured pangahärrad võtsid paneelis sõna tulevikuperpektiivi suhtes ja sedagi nii, et üks arvas, et nüüd kukub kõik kokku, teine jälle arvas, et ju ta tõuseb veel. Kaks aastat hiljem oleme 25 000 punkti peal ja kogu teema on unustatud. Võiksime ka olla 15 000 punkti peal ja ikkagi oleks kogu teema unustatud, sest 20 000 punkti iseenesest ei ole enam relevantne.

Novot, nüüd ongi paslik tulla Märteni imestuse juurde, et kuidas on võimalik, et inimesed säästavad 50%-60% sissetulekutest? Mina ka vanasti imestasin, kuniks sain aru, et mingi säästuprotsendi tagaajamine on üks suurematest lollustest üldse ja ei vaevanud sellega enam pead. Jällegi tuleb investor Toomase konverentsi juurde tagasi tulla, seekord aastasse 2019, kui üks esineja ütles tabavalt, et poes sa ei käi tootlusega, vaid rahaga. Poes sa ei käi säästuprotsendiga, vaid rahaga. Ma olen küll säästumäära jälginud, kuid ei ole sellest endale haiglast hobi tekitanud. Soovitan Sinulgi sellest loobuda!

Sinu elu ei ole mitte grammigi parem sellest, kui säästad täna ennast ogaraks lihtsalt seetõttu, et mingid vennad ees seda suudavad. Sest võib-olla on nad kõrgepalgalised programmeerijad, kes söövadki kodus nuudleid ja muud head-paremat makaroni ketšupiga, sest neile sellest piisab? Sina aga oled mitme lapsega ja üritad lihtsalt ots-otsaga kokku tulla, kuid stressad, et ei ole nii hea kui nemad. Lähtepositsioonid on erinevad ja siin ei ole mõtet üksteist võrrelda. Juba tehtavad kulutused võivad kolossaalselt erineda lihtsalt seetõttu, et ühed saavad üürivannisuurustes residentsides eluga hakkama, teistel on vaja suurema pere tõttu veidi suuremat elupinda.

Avalike eesmärkide seadmise kõige suuremaks murekohaks on potentsiaalne häbipost, kui midagi läheb lõunasse. Näiteks Mintos panebki uksed kinni, sest realiseerus marginaalse osatähtsusega risk. Või börs ei kapanud enam sellisel tempol, mis oleks portfelli ilusa ümmarguse numbrini aidanud. Nüüd, minu teistsugune vaev on tegelikult väga lihtne vaev. Ma ei soovi võidelda määramatuse vastu, sest me keegi ei tea, milline on poliitiline olukord  maailmas 23. augustil 2019. aastal või 16. juulil 2023. Ma aktsepteerin määramatust ja luban endale, et liiga piiravaid eesmärke ei ole mõtet seada. Selle asemel sean suuremale pildile fookuse ja panen paika mingisugused harjumused, mis aitavad mul vajalikus suunas liikuda. Võimalusel astun edasi jõudsalt, kuid kui asjad nii hästi ei jookse, siis pole ka hullu.

Toon näite eesmärgist ja fookusest. Olen ühes vestlusringkonnas, kus räägime investeerimisest, aga ka muudel teemadel. Viimati käsitlesime sammude lugemist ja sellega kaasnev lõi minu jaoks fookuse ja eesmärgi temaatika väga selgeks. Selgus, et meil on mõned sammujälgijad, kes siis tulemusi võrreldes ennast emotsionaalselt üles rääkima hakkasid. Üks ütles, et jaanuaris sai eesmärgi täis, kuid seda võiks nüüd nii umbes 15% tõsta. Teine rääkis, et kui samme puudu tuleb, siis vajadusel jookseb õhtul kodus ümber köögilaua. Ma olin hämmingus. Miks üks numbriline eesmärk on olulisem kõigest muust? Näiteks otsustasin, et 2019. aastal tahan ennast rohkem harida ja rohkem liikuda. Lahendasin selle ära nii, et pool tundi enne tööle minekut lähen õue, panen kõrvaklapid pähe, podcasti mängima ja jalutan selle pool tundi täis. Ei huvita mind sammud ega tulemuse üle tegemine, sest sellel ei ole väärtust!  Tulemuseks jalutasin kolmel nädalal igal tööpäevahommikul oma pool tundi täis ning ei tundnud põrmugi valu, et nädalavahetusel ja ühel puhkusenädalal jäi jalutamata. Fookus vs eesmärgid. Eesmärkide seadmisega võime ennast lihtsalt ära hävitada, sest inimene suudab päevas jalutada täpselt nii palju! Kui ka see eesmärk on käes (nö level up), siis ei ole enam kusagile liikuda ja kogu kaadervärk kukub reelt maha. Inimene on selline olend, kes vajab arengut kui õhku ja kui seda ei tule, siis kaasneb katastroof.

Äkki oli see 2016. aastal, kui otsustasin, et proovin 100 päeva ilma alkoholita hakkama saada. Mul ei ole joomisega suuri probleeme, kuid tahtsin olla tervislikum ja otsustasin asja ette võtta. Mõnevõrra vist tahtsin endale tõestada, et küll ma hakkama saan! Saingi. Aga peale seda pole mul kunagi olnud sellist 100 päevast faasi, kus oleksin alkoholi nii palju tarbinud. Jällegi, ma ei tarbinud alkohoolikule omaseid koguseid, kuid minu endaga võrreldes olid need siiski suured kogused. Õppetund oli selline, et kõik, mida me ekstreemseks ajame, tuleb hiljem teiselt poolt tagasi. Elus toimuv oleks kui kummipael, mis lõpuks jääb keskel pidama, kuid vahepeal liigub suurte äärmuste vahel.

Fookuse ja eesmärgi osas võiks tegelikult välja tuua Investeerimisklubi Marko Oolo (tema artikkel oli viitena üleval), kes umbes 500+ päeva järjest iga päev jooksis. Kuigi ma ei ole Markolt järgi küsinud, siis ma võin suhteliselt veendunud olla, et tema igapäevase jooksmise mõte ei olnud eesmärgipõhine (1000 päeva jutti joosta), vaid fookuspõhine: kuidas saada järgmine päev kirja? Kahjuks tema seeria katkes terviseprobleemide tõttu. Sellest hoolimata arvan, et Markol on väga hea meel saavutuse üle ja ta ei kahetse mitte midagi (isegi kui eesmärk oli 1000 päeva jutti joosta).

Mul on tõesti hea meel lugeda investorite blogist nende saavutuste kohta. Olen vist anti-eestlane, sest ma ei suuda olla kellegi vastu kade, olgu tema portfelliks 10 tuhat, 100 tuhat, 1 miljon või 10 miljonit eurot. Näiteks Elunaut jõudis portfelliga 100 tuhande euro väärtuseni, mis emotsionaalselt võib olla murdepunktiks. Ühelt poolt on vajadus kiiremini edasi kimada, sest teine 100 tuhat on vaja kinni püüda, teiselt poolt võib asi soiku jääda, sest see teine 100 tuhat on nii pagana kaugel. Tegelikult ei ole sellisel ümmargusel numbril absoluutselt mitte mingisugust vahet. Juba homme võib aktsiaturg pilbasteks kukkuda ja kiirelt on kogu portfelli väärtusest 10% kadunud. Aga võib ka juhtuda vastupidine: portfellis olev ainukene iduinvesteering saab ootamatu pakkumise väljaostuks ja ongi investori portfell üleöö kasvanud 1 miljoni euro peale. Maailm on nii ettearvamatu, et ainuüksi säästumäära kõrgel hoides ja turvalisi investeeringuid tehes oleme justkui kõik lahingud võitnud, kuid sõja võitmiseks võib sellest ikkagi väheks jääda!

Kui soovid finantsvabaks saada, siis palju olulisem on leida investeeringuid, mis hakkavad Sinu kulutusi katma. Nende investeeringute väärtus mingil ajahetkel on sekundaarse tähtsusega! Elunaudi näitel küsin, et kas Sina lööksid kuldmune muneva hane maha, sest liha eest pakutakse praegu head raha? Kui soovid kuldmune saada, siis mitte.

Meie portfellid on erinevad ja jäävad erinevateks. Meie inimestena oleme erinevad ja jääme erinevateks. Puudub mõistuspärane vajadus kõiki ühe vitsaga lüüa, veelgi vähem võitlema selle nimel, kes nüüd vitsaga löödud saaks! Pidage meeles, et nui neljaks ei maksa eesmärke alati täita. Küll aga tasub eesmärgilaadne asi fookuseks ümber profileerida ja seeläbi avardada oma võimalusi teistsuguseid radu kasutama. Madis Müür on näidanud oma portfelli pealt hästi, et teinekord võib palju parema tulemuse teha kõrgemat kaotuseriski aktsepteerides. Alguses oli valus, täna juba lõbus! Homme? Kes teab..

* koma pane õigesse kohta ise. Kas Sinu jaoks on:

  • Fookus, mitte eesmärgid!
  • Fookus mitte, eesmärgid!
Advertisements

11 thoughts on “Fookus mitte eesmärgid!*

  1. rahats

    Võib-olla tasuks sõna “eesmärk” asemel võtta kasutusele sõna “verstapost”? Asja mõte on see, et kaugem/suurem siht jagada väiksemateks punktideks, mis näitavad progressi ja hoiavad motivatsiooni kõrgel. Primaarne vajadus pole verstaposti kätte saamine, vaid hindamine, kui kaugel sa oma teekonnal oled, Sarnaselt maanteedel kilomeetripostidega.ei võta keegi eesmärgiks saagu-mistahes järgmise minuti jooksul järgmine post kinni püüda. Aga kui sihiks on 150km teekond ja viimase tunni jooksul läbisid 50km, siis võib anda hinnangu, et kohale jõuad kahe tunni pärast. Loomulikult on ka siin tegemist määramatusega – teeolud võivad muutuda, piirkiirused teised, ummikud jms. Aga verstaposti jälgimine võimaldab vähemalt mingil määral oma elu ja aega planeerida.
    Olen 100% nõus fookuse mõttega. Kui peaks valima, kas lihtsalt seada eesmärk ja aasta pärast vaadata, kas see on saavutatud või mitte versus seada oma tegevusel fookus ja terve aasta jooksul sihipäraselt töötada selle nimel, siis igal juhul valiks viimase. Samal ajal, eelmist näidet kasutades, kui ma olen mõnda aega õiges suunas teel olnud, aga ei tea, palju ma läbi sõitnud olen ja palju veel sõita on, siis tunneksin end pisut pimedana.

    Liked by 1 person

    • Tauri

      Motivatsiooniga on see mure, et ta ei ole püsiv. Kui finantsvabaduse saavutamine võiks teoreetiliselt aega võtta kõrge säästumäära juures nii 10 aastat, siis juba mõne aastaga tunneme, et oleme ennast ära kurnanud. Vähesed lähevad algse plaaniga lõpuni ja ülejäänud loobuvad (näiteks ei suuda selle “mul on suurem säästumäär kui sul”) või defineerivad eesmärgid uuesti. Näiteks võib juhtuda, et asendad ebameeldiva töökoha palju lukratiivsemaga. Isegi sellisega, kus finantsvabana tahad töötada ja see on minu meelest täiesti OK. Sellisel juhul ei ole enam vahet, kui kiiresti sa oma 150km läbid või millised on ilmastikuolud või kas seda teerada üldse enam alles on. Nõustun, et 150km eesmärk on hea idee, kuid meie lähenemised ja lõplik läbimine sõltub sajast erinevast tegurist, mis võivad olla kõik väga individuaalsed. Oluline on seda mõista ja oma rada kõndida, mitte pea ees kaasa tormata emotsionaalsete ja teinekord irrelevantsete eeskujudega.

      Meeldib

  2. Marko Oolo

    Mul on siiralt hea meel, et oleme oma investeerimiskogukonnaga nii kaugele jõudnud, et saame sellistel teemadel rääkida. Enam ei ole teemaks niivõrd, kuidas paari aastaga rikkaks saada vaid tegevuste taha on sisu tekkinud. Investeerimisega tegelemisel mõeldakse aina rohkem sisuliselt. Ja seda ma naudin.

    Ma olen sinuga väga nõus, et oluline ei ole mingi kindel number või verstapost, vaid sisu selle taga. Eesmärgi saavutamine peegeldab ju meie prioriteete ja fookust mingil ajaperioodil.

    Aitäh, et enda mõtted kirja panid.

    Liked by 1 person

    • Tauri

      Jah, tegid isegi ju head tööd investeerimiskultuuri loomisel ja minu meelest on nüüd paras aeg pushida järgmist taset, milleks on suur plaan ja individualism. Tahaks näha seda, kus inimesed tulevad välja originaalsete mõtetega, hakkavad tegema kas või äri ja seda kõike omamoodi ning julgelt. Superangeli näitel – mulle tõsiselt sümpatiseerib, et pitch on vaja teha mingist adrenaliinikeskses olukorras. Esiteks – seda vähemalt Eestis keegi teine ei tee ning teiseks annab see iseenda potentsiaali kohta rohkem teada. Meil on rohkem vaja originaalsust, mis meil sokid jalast lööb!

      Liked by 1 person

  3. k

    Mulle endale tundub, et eesmärke laiemas tähenduses võiks seada aasta asemel pigem kolme kuni viie aasta perspektiivis. Palju on viimasel ajal silma hakanud sellist “võtan-riskide-maandamiseks-turvalist-assetit-ligi” strateegiat. Selmet küsida kas raha turvaliselt kinniparkimise asemel ei võiks hoopis “kriisi” tulles varuda asseteid, mis taastudes teevad nt +100% tootlust. Ehk et olulisem tänavusest tulemusest on need numbrid, mis tulevad kokku pikema perioodi lõikes.

    Liked by 1 person

    • Tauri

      Kusjuures väga õige mõte. Olen ise samuti oma portfelli ümber profileerinud nii, et Mintose 12% “turvalise” teenistuse asemel raha ootab kontol, et seda rakendada kusagil mujal palju suurema potentsiaaliga. Alati peab võrdlema ja suhestuma. Minu jaoks on see faas vist möödas, kus rõõmupisarate saatel ühisrahastusse järgmised 25 eurot saadan ja sellest kolmel erineval viisil artikleid kirjutan.

      Meeldib

  4. Rahakratt

    Siin sa vastadki ise oma teemale ära: “Minu jaoks on see faas vist möödas, kus rõõmupisarate saatel ühisrahastusse järgmised 25 eurot saadan ja sellest kolmel erineval viisil artikleid kirjutan.”
    Igaüks on erinevas faasis. Mul tõuseb senini pulss nagu Anu Saagimit nähes, kui mõnda sotsiaalvõla portaali kahekümne viieka kannan. Endiselt on äge arvutada, et see tõstab igakuist higivaba nii ja nii palju.
    Miks sa nii kurjaks oled muutunud? Enam ei luba kuude kokkuvõtteid teha, nüüd ei luba eesmärke panna. Mõtle enda paari aasta tagusele minale – olid sama kohas, mida praegu nii väga heidid.

    Liked by 1 person

    • Tauri

      Vastupidi, kratt. Heidist (Purgast?) on asi päris kaugel. Mulle meeldib, et inimesed nakatuvad investeerimispisikuga, kuid nüüd on aeg faasiks number 2: tee asju teisiti!
      Sulle meeldib teadupärast palju lugeda, võta ette nt Brewdogi raamat ja saad teada, kuidas väga populaarne pruulikoda alguse sai. Mitte sellega, et meinstriimi kombel täpselt ühesugust infot edasi anda saaks, vaid täiesti omamoodi. Ja see on ka minu missioon: rikkaks omamoodi! Mõteldes. Asju muutes. Eristudes. Umbes nii nagu keegi Rahakratt Anu Saagimist unenägusid nähes!
      Minu eesmärk ei ole kuiva info edasiandmine, vaid pidev raputamine. Teistsugused teemad, omamoodi lähenemised (ja sinnahulka kuulub vahest mõnevõrra tugevam raputus).
      Sh!t needs to be done to make a difference!

      Meeldib

  5. Rahakratt

    Nõus, jaa. Kusjuures ma olin 99% kindel, et oled mingist kapsast hoogu saanud seda posti tehes. Siuksed järsud tooni muutused ei juhtu üleöö ja põhjuseta – üldiselt neid ikka mõni film või raamat mõjutab.
    Ma olen täitsa hirmul kohe, kui jõhkralt mu järgmist posti (draft valmis juba) Ray Dalio raamat mõjutas, näiteks.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s