Kuidas Pakistanis elu on?

Mul on hetkel selline imelik tunne, mida on isegi kirjeldada keeruline. Mõnevõrra nagu hõljuks õhus ja teiselt poolt tunnen kananahka kehal. Ei, ma ei ole midagi psühhotroopset tarbinud. Need asjad ei ole minu teema.

Uusaastalubadusi ma ei tee, kuid lubasin endale, et võtan iseõppimise ja podcastid 2019. aastal rohkem fookusesse. Nüüd ongi nii, et igal hommikul ärkan veidi enne kuute üles, pesen puhtaks ja teen peale seda tunnikese Udemys andmeanalüütika kursust. Siis on parajalt veel pool tundi aega, et üks jalutuskäik teha ja podcaste kuulata. Viimased kaks nädalat on olnud suurepärased, v.a. eilne päev, kus haiguse tõttu meelega magasin kauem.

Avastasin Jordan Harbingeri podcasti millalgi eelmisel aastal, kuid suuremat kuulamiseaega polnud seni jõudnud talle anda. Nüüd aga hakkas hommikune kuulamisjärjekord vähenema ja võtsin tema saate Erik Audega ette. Ja seda kaheosalist saadet kuulasin ma suu ammuli, sest midagi nii uskumatut poleks ma ette osanud kujutada. Tegelikult võib-olla oleks, aga mul on puudunud vajadus ja tahe.

Erik Aude on ameeriklane, kellel õnnestus enese teadmata tegeleda narkokaubandusega. Naiivse noore mehena (ca 2002-2003 aastal) reisis mees mööda maailma ringi ja oma meelest vedas nahast tooteid ühest riigist teise, kuid tegelikult oli kohvritesse peidetud narkootikumid. Kuuldes, et tavapärase Türgi otsa asemel peab tema vend vastu tahtmist sõitma Pakistani, otsustas Erik reisi ise võtta. Oli ju tema olnud ka see, kelle kaudu sõbrad-tuttavad maailma avastamas käisid. Muidugi ei tulnud võimalus niisama kätte, vaid selleks oli olemas kolmas osapool – jõusaalist leitud sõber Ray, kes kõik vajalikud asjad organiseeris. Süütuna vangi pandud Erik räägib oma loo, kuidas ta kogu kaasnenud probleemidega hakkama sai.

See kaheosaline saade tegi mulle selgeks miks ma ei armasta reisida. Pakistani kohta võite ise kuulata, kuidas seal on normaalsuseks peale päikeseloojangut gängidega ringi hulkuda ja otsida naisterahvaid, keda siis grupiviisiliselt vägistada (pidavat olema Pakistani mehe õigus, nagu mida kuradit?). Üldse on Pakistanist suured probleemid inimõigustega ning mehe ja naise perekondade poolne paari panek on tavapärane. Ei mingit armastust või hoolivust!

Samuti tasub arvestada, et välismaalasena peaksid igal pool kordades rohkem maksma, sest sa ei ole oma ja sinu pealt peabki teenima.

Siin meenub kohe Türgi Istanbuli lennujaam, kus paar aastat tagasi vahelennuga Singapuri lennates püüdsin mingist putkast pudelivett oma rasedale naisele osta. Iga kohalik patsaan võeti suvaliselt järjekorrast ette ning teenindati ennem ära ja mulle jäi tunne, et ma võiks võtta end ja põlema panna. Küsisin tegelikult ka viimases Investeerimisraadio saates Eerik Ojalt, et kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigis äri ajada on, kas võeti ilusti vastu või moodustati ringkaitse?

Meenub ka Egiptus, kus kohalikud hoiavad ühte ning kui Sina võõras kohas niigi hajali mõtetega oled, siis üritatakse kohe leida võimalus kuidas Sind ära kasutada.

Soovitan mõlemad osad ära kuulata ja mõelda, milline on elu mujal maailmas. Päris julm, kui istud skorpionide, rottide ja sipelgatega koos 132 päeva pisikeses kapis (loe: kartsas).

Advertisements

One thought on “Kuidas Pakistanis elu on?

  1. Nipitiri

    Soome kanalilt jookseb saade locked up abroad vms ja ta oli ise seal oma lugu rääkimas. Eriti terav poiss ei tundunud olevat aga väga hästi teadis, et kui kohvrisse mahtus 5-7 nahktagi ja neid transportides sai kõva papi + lennud ja hotell, siis päris korras asjad ei ole.
    Samas sarjas on palju välismaa vangla juhtumeid.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s