Blue Shock Race elektrikardid – investeerida või mitte?

Raske on olla eestlane. Kogu aeg tuleb olla rahulolematu, sest muud moodi (vist) lihtsalt ei saa!

Ilmselt tunnetad juba, et minu otsus Fundwise’i elektrikartide projekti investeerimise osas on negatiivne. Tõsi, kardimaailmast ei tea ma midagi, kuid näen antud projektis sisulist viga, millest kõik ühisrahastuse investorid ei pruugi üle olla. Ma südamest loodan, et tulevikus jäävad sellised asjad olemata.

Äri iseenesest võib olla edukas!

Elektrikartide äri võib olla äärmiselt lukratiivne. Vahest me ei saa isegi aru, kuidas vaiba alla lükatud trendid ootamatult vaibale hüppavad. Kes meist oleks osanud arvata, et kapsas ja porgand lähevad moodi ning reservõppusele minevad inimesed tõsimeeli küsivadki, et kas “veeganit” ka metsas süüa saab? Või kes oskas arvata, et elektrienergia hakkab taaskord autosid liigutama?

Ma pean tõesti tunnistama, et esmalt ei oska ma hinnata elektriautode potentsiaali, sest hoolimata moevoolust ei saa mitte kõik osalejad edukaks ja nii mõnelgi võib edu kaua aega võtta. Ilma numbreid kontrollimata tundub, et näiteks piipar oli omal ajal tõsine moeröögatus, mis kiiresti vaibus.

Teisalt aga võime vaadata Teslat, mis siiani on elektriautode trendi eestvedaja olnud. SolarCity ülevõtmine, nui neljaks taskukohase Model 3 pakkumine ja metsik rahapõletamine on viinud Tesla finantskuristiku äärele. Lisaks on turu esimene suurem tegija köitnud traditsiooniliste autotootjate tähelepanu ning Tesla Mekas (Norra) müüb Jaguari i-Pace juba rohkem kui Model X ja Model S kokku. Ei piisa sellest, et olla esimene, vaid tuleb olla ka ratsionaalne!

Kasumijaotamise alalõik kirjeldab nähtamatuid riske

Investorile lubatakse, et Blue Shock Race tegevjuht Artis Daugins teeb väljaostupakkumise 3-5 aasta jooksul, kusjuures hind peegeldab ettevõtte väärtust, mis ei saa olla väiksem Fundwise’i kampaaniaväärtusest.

Seega, investoril lubatakse võtta omakapitaliriski, kuid vastu pakutakse limiteeritud kasvuvõimalusega tulupotentsiaali.

Ettevõtte arendamine esimestel aastatel on keeruline. Ettevõttel on vaja ennast turul tõestada, leida kollektiiv ja partnerid visiooni elluviimiseks ning kõike seda peab tagama piisav finantseering. Seega võib öelda, et 3-5 aastat on umbes selline aeg, kus ettevõtte tegelik potentsiaal selgub.

Tegevjuhtkond on ettevõtte käekäiguga loomulikult rohkem kursis, kui üks suvaline Eestist pärit osakuomanik. Seega on enne potentsiaali realiseerumist võimalik teha pakkumine, millega väikeomanikud välja osta ning üksi suure potentsiaali poole purjetada.

Aga võib juhtuda ka vastupidine. Ootamatu majanduskriis lööb ettevõttel aasta-kahe pärast jalad alt ning tegevjuhi rollis olev omanik ei suuda väljaostupakkumist teha. Osakuomanik on kaotanud kogu investeeringu.

Kas tõesti tasub võtta 100% omakapitalriski, mille tulupotentsiaal lõigatakse 3-5 aasta pärast ära? Mina leian, et see on ohtlik viis eraldamaks investorit tema rahast, sest riskiga korrigeeritult ei pruugi investeeringul väärtust ollagi. Küsin siis niipidi: kui viskad münti ning 50% on tõenäosus rahast ilma jääda (kull) ja 50% tõenäosus on raha duubeldada (kiri) ning saad teha kokku täpselt 1 viske, siis kas sa teeksid seda?

Täiendus: hea kommentaator soovitas siia lisada ka väljavõtte Fundwise’i osanikevahelisest lepingust, mis käsitleb sunnitud kaasaminemist müügiga. Osanikevahelises lepingus on nimelt kirjas, et lepingu allkirjastamisel annab investor juhatusele tagasivõtmatu õiguse leida investorile esindaja, kes siis tegeleb näiteks ettevõttest väljumisega, kusjuures väljumise tingimustes ei saa investor ise kaasa rääkida.
Kui keegi Fundwise’i või ettevõtte esindajatest võtab õiguse nüüd öelda, et “ega keegi ju meelevaldselt midagi käest ära võtma tule”, siis selline mesinädalate jutt võiks täiesti ära jääda. Leping peab tagama investori huvide kaitse igas olukorras, ka siis kui osapooled pööravad tülli, sest küll juriidiliselt osatakse hiljem kohtutes erinevaid tantse tantsida.

Täpsemalt saab www.fundwise.me portaalist.

Kas sellist ühisrahastus me siis tahtsimegi?

Probleem ei ole mitte elektrikartide kampaanias, vaid selline väänamine toimub tegelikult valdavas enamuses projektides. Mõistan, et ühisrahastuse käimatõmbamisel on vaja head kontsentratsiooni hulle (investorid), kes on nõus sektorit abistama ja võtavad teinekord ebamõistlikult palju riski enda kanda. Mida aeg edasi, seda tugevamalt peaks aga sellise investori hääl hakkama kostuma, sest (i) hakkab tekkima süsteemne finantsrisk ning (ii) ühisrahastuse mudel on ennast piisavalt õigustanud, et enam mitte liigset riski peale võtta. Investoritelt palun aga kannatlikku meelt käibeprognooside lugemisel, sest sageli ei suudeta neid ületada. Üks näide on tegelikult tuua: Peenjoogivabrik Nudist paugutas kohe 2x rohkem kui planeeritud. Teistega on asjalood mõnevõrra kehvemad.