Indrek Kasela arvamuslugu eestlaste kalli kohvijoomise harjumuse kohta oli minu jaoks samaväärne sõõmu värske õhuga, kuid mulle tundub, et jäin liigsest õhust pilvedesse heljuma.
Ma respekteerin Indrekut väga. Ta on üks Tuleva asutajatest, veab PRFoodsi nimelist börsifirmat ja tagatipuks ostis ära mulle südamelähedase majaka Saaremaal, kus ümbruses olen mitmed suved traktoristi mänginud ja üksinduses elu parimaid suvesid nautinud. Kübassaarel on lihtsalt nii tugev positiivne vaib, et kordaksin neid suvesid veel ja veel.
Tegelikult on Indrek veelgi ägedam. Ta teenib 10 000 eurot palka ja sellest hoolimata võib nahutada sind ja mind 3 eurost kohvi mitte jooma. Kuigi meelevaldselt võiks tahta nähvata: “mis viga sul rääkida!”, siis tegelikult ei tohiks neid kahte asja segamini ajada. Teenitav palk ja tarbimisharjumused ei pea käsikäes käima, miks muidu miljardäridest itipoisid jätkuvalt lakooniliste sviitritega ja tavaliste tossudega ringi käivad? On aga positiivne, et Indrek julgeb meedias avalikult välja öelda oma teenistuse ja olgugi, et tema kuupalga nimel peavad 7,5 keskmise palgaga töötajat üheskoos rabelema, siis võib ainuüksi nii suurest palgast rääkimine tuua kaasa paljude eestlaste pahameele. Restekp, Indrek!
Indrek on ettevõtja, kes teab hästi, et kasum on see kiht rasva, mis jääb tuludest kulude lahutamisel aEttevõtja Indrek Kasela: lõpetage see kolmeeuroste kohvide joomine! 30 lles. Kui pead vähem maksma, siis on kulud väiksemad ja seega saab samade tulude juures suuremat kasumit teenida. Järeldus: õpeta töötajat vähem tahtma ja teenid ise suuremat kasumit! Seega: potentsiaalne töötaja – ära joo kallist kohvi ja võileiba, siis jääb raha üle makaronide ostuks!
Tõmbasin siia vahele nüüd kaks jutti. Üleval pool olen Indreku poolt, kuid allpool hakkab kuri Tauri rääkima.
Mina ei suuda mõista, kuidas unistusi võiks ebarealistlikeks tituleerida? Üks mees unistab Marsile minekust ja kogu maailma elektriautodega täitmisest. Tulemusena on tal raketiarsenal ning mitu seeriatootmises olevat elektriautot. Isegi kui ta kunagi Marsile ei jõua, siis on ta jõudnud palju kaugemale, kui 99,9% ülejäänud inimestest. Kõik algab unistamisest ja kui hakkame varakult enesekriitikat peale sundima, siis saavutamegi selle, mis meil siin eestis on: vinguvad, vihased ja tigedad inimesed. Minge kusagile lõunamaale, kus tavaline hotellikoristaja võib su lapsega lakkamatult mängida ja sulle naeratada nii, et oled just kui paradiisis.
Ma nõustun Indrekuga, et kui sul raha on vähe, siis luksuse lubamine võiks olla piiratum. Võib-olla toosama lõunamaa inimene ongi murevaba ja naudib võlgu elamist ning meie, pragmaatiline põhjarahvas, vangutame pead nähes kui palju lõunamaalase eelarve defitsiidis on. Tuleks leida mingisugune kuldne kesktee, kus elus on ratsionaals põimitud naudinguga, olgu selleks siis vahest mõni 3-eurone kohv või 5-eurone võileib.
Palgaootus peab kõrge olema. Miks me nii sageli ära unustame, et me elame siin ilmas väga limiteeritud aja. Kui ettevõtja saab otsustada inimesest töötaja või automatiseeritud roboti vahel, võrreldes mõlema kulusid pikema perioodi vältel, siis miks ei võiks töötaja sarnaselt kalkuleerida, et tema aeg ja ressurss maksab ja iga tööl viibitud minut tähendab, et oled eemal perest ja sõpradest?
Või võtame nii: kui me hakkame autot müüma, siis kas meie esimene mõte on auto pakkuda turule täpselt turu keskmise hinnaga, või lisame sinna kohe mingisuguse kauplemise lisa juurde, et hiljem oleks võimalik hinda alandades jõuda turu keskmisele hinnale? Loogika ütleb, et ikka paneme veidi kõrgema hinna. Miks me seda siis iseenda tööjõudu pakkudes tegema ei peaks? Nõudluse ja pakkumise suhe kehtib ka siin.
Ma usun, et meie noorte suurem tarbimisvajadus tuleneb omajagu nõukogudelikust mentaliteedist, kus enamus asju oli defitsiit ning selline puudujääk kandus ka taasiseseisvunud Eesti aega üle. Mul vanaema ostab siiani poest seepi ja paneb seda ahju peale tallele, sest järsku varsti enam poes ei müüda.. 3-eurost lattet lürpiv inimene ei taha enam meenutada aega, kus ketšupipudelist tuli viimase piisa kättesaamiseks pudel puruks lõigata.
Nüüd, palju õnne šotlastele! Ma lihtsalt ei saa aru, miks sa pead olema nõus palgaga, mis ei võimalda sul elada oma korteris, käia vahest väljas või teha kord aastas paketireis Türki – ja nii kogu tehases? Või miks sa oled nõus töötama ettevõttes, kus Sinu juht ütleb konkreetselt välja, et tema teenib 10 000 eurot, kuid sina tunne naudingut, et saad meil tööl käia! Võib-olla mõni naudibki kala fileerimist ja ei huvitu oma kodust ega reisimisest. Aga on ka neid, kes tahavad avastada, näha, proovida uusi asju. Isegi kui unistada reisist Marsile, kuid jõuda vaid Kuule, siis on see ikkagi palju kaugemal sellest, kui poleks üldse unistatud.
Seega – inimesed – unistama peab. Aga tuleb ka meeles pidada, et sageli on unistused kättesaamatud, kuid ilma unistuste poole pürgimata oleksime märksa madalama keskmise palgaga riik.
Lõpetan siiski positiivse noodiga. Mulle meeldib, et dialoogi tekitatakse ootuste ja reaalsuse vahele. Sellist arutlemist peaks olema märkimisväärselt rohkem, sest nii saame kõik targemaks ja oskame mõelda nendele varjukülgedele, mida eelnvalt ei pruugi näha.
Rahapuu portfell 
Naljakas jah, et päev läbi orjan kapitalisti ning seejärel õhtul viin teenitud raha (vabatahtlikult? poodi) teisele kapitalistile.
Nii mõeldes ei taipa, miks enamus ei ela maal, ise endale toitu kasvatades. (aga eks siis tuleks kapitalist relvaga ja kehtestaks räige maamaksu)
MeeldibMeeldib
Ja eks kapitalisti võib nimetada ka investoriks. Nii et kui elad finantsvabaduses dividendidest, siis mõtle kelle arvelt see tuleb.
MeeldibMeeldib
nii, ja mida on kapitalistil, mida “töölisel” ei ole? õige, kapital. eestis enamasti mitte jumaliku ettehoolduse läbi sülle langenud, vaid tööga teenitud ja siis (ettevõtlusse) investeeritud. mitte keegi ei takista kedagi sama teed järgimist. tsiteerin mälu järgi eilses eesti ekspressis vahur afanasjevi mõtet: “kui keegi on edukas, siis on tal järelikult taipu”
MeeldibMeeldib
Tegelikult see 3 eurone kohv ongi kallis ja mitte alati isegi hea. Kodus värskelt tehtud ubadest tehtud kohv on hoopis teine tera ja maksab vist 10 senti, kui sedagi. Olen ka head kohvi kaasa endale teinud, kui on viitsimist/tahtmist. Janu kustutab muidugi vesi, mis maksab kodus, ma arvan et ca 0,01€ või vähem 1 pudel (ostes poest ca 100 korda kallim). Nii see korjamine käib ja ei ole üldse konti murdev, ega ebatervislik tegevus. Alkost ja tubakast pole üldse mõtet rääkidagi.
MeeldibMeeldib