Ühisrahastus vs aktsiad

Katsetan täna midagi uut ja kirjutan nii öelda vastulause Dividendinvestori blogis avaldatud väga põnevale mõttekäigule. Ütlen kohe ära, et Märteni mõtteid on alati väga huvitav lugeda, sest ta analüüsib maksimaalselt palju. Eks see tuleneb tema taustast endise fondijuhina, kus investeeringute haldamisel pidi olema ratsionaalne ja analüüsiv.  Panen siia kirja ka mõned oma mõtted, mis minus tekkisid peale Märteni postitust lugedes.

Taustinfoks ütlen, et minu meelest on sarnasele tulemusele võimalik jõuda väga erinevaid teeradu kasutades, mistõttu ühele investorile sobib üks ja teisele teine strateegia. Ma ei ütle mitte kunagi, et vaid ja vaid peab ühisrahastuse kaudu investeerima, sest minu jaoks on hea portfell selline, mis võtab elemente nii laenudest kui omakapitalist (fikseeritud tulumääraga ja muutuva tulumääraga instrumente). Läbi erinevate majandustsükli faaside toimivad mõlemad “varaklassid” erinevalt, mistõttu siin ei ole ühtset reeglit, et pane x% võlakirjadesse ja 100% – x% aktsiatesse.

Me investeerime siiski tootluse nimel!

Investeeringute tähtaeg

Võlakirjadel ja ühisrahastuse investeeringutel on tõepoolest ettemääratud tähtaeg. Tegelikult on see teinekord isegi ettemääratult ettemääramatu, sest kui vaatame tagasiostugarantiiga laene, siis võib 60-kuulise tagasimakseperioodiga laenust saada ootamatult laen, mis tagastati vähem kui 100 päeva pärast. Kuna aga sellist laenu amortiseeritakse igakuiselt, siis tegelikult on säärase laenu tegelik vanus palju väiksem kui 60 kuud ehk reinvesteerimise probleem on investeeringu tähtajast tulenevalt väga teemakohane. Keda teema rohkem huvitab, siis võib võlakirjade kohta otsida märksõnu duration ja maturity.

Tegelikult on ka aktsiainvesteeringutel tähtaeg, vahe on vaid selles, et seda tähtaega me ei tea kunagi ette. Kuigi aktsiainvestor eeldab, et ettevõtte tegevus võib lõpmatult kesta, siis tegelikult on toodetel oma elutsükkel. Samamoodi on ettevõtetel, kes tooteid teevad, oma elutsükkel. Seda saab muuta kahel viisil: (1) tehes innovatsiooni ehk arendades uusi tooteid, et ettevõte oleks püsivalt kasvu (growth) ja küpsuse (maturity) faasi vahel või (2) teisi ettevõtteid üles ostes. Viimast kasutatakse tänasel turul juba päris palju, probleem on aga seal selles, et kas iga ülevõtmine lisab ettevõttele väärtust. Näiteks Tesla ostis SolarCity üle, kui palju kasu tekkis sellest Teslale, kes niigi on likviidsusprobleemidega maadlemas?

plc
Toote elutsükli 4 faasi, allikas: Business Jargons

Järelikult kui ettevõtte juhtimisel tehakse liiga suuri vigu, siis selle tulemusena võib ettevõtte sisemine väärtus langeda nii madalaks, et tulemuseks on pankrot või investori heitumine. Samuti võib juhtuda vastupidine olukord, kus ettevõtte juhtimine on nii edukas, et viiakse tutvustavast (introduction) ja kasvufaasist küpse ettevõtte faasi, mistõttu ettevõtte väärtus kasvab piisavalt kiiresti, et panna investorit investeeringu tulevikupotentsiaali üle rohkem järele mõtlema.

Aktsiatesse investeerimine ei ole samuti passiivne

Eelmise lõigu lõpus kirjutasin, et ettevõtte liighoogsa arengu tulemusel võib investor soovida aktsiaid müüa ja sellega panna paika investeeringu lõpptähtaega. Nüüd Märteni portfelli suureks erinevuseks on investeerimine ETFidesse läbi konkreetse strateegia, milleks tundub olema DGI ehk Dividend Growth Investing.

Jaak Roosaare on Dividend Growth Investing strateegia eesti keelde tõlkinud kui Igavesti kasvavate dividendide portfell. Sellise strateegia põhimõte on investeerida ettevõtetesse, mille dividendide maksmise ja kasvatamise ajalugu on piisavalt pikk. Näiteks Coca-Cola on kasvavaid dividende maksnud 50+ aastat ja aktsia on saanud dividendikuninga nime. Selliseid ettevõtteid on veel vähemalt 22 tükki.

Teoorias on dividendiaktsiatesse investeerimine väga huvitav viis portfellile lisaväärtust anda. Samas on käimas tugev passiivsete fondide ostukampaania, kus võrldusindekseid matkivaid fonde hea meelega soetatakse. Selle tulemusena ostetakse soosingus ettevõtteid üles ja nende pikaajaline tootlusootus võib olla väiksema potentsiaaliga. Näiteks Coca-Cola dividendimäär on üle ootuste võimas (3,5%), kuid kui samal ajal on inflatsioon 3%+, siis reaaltootlus on üsnagi nukker. Siin on ka näha Motley Fooli 2016. aasta kokkuvõtet dividendiaristokraatide ETFide tootlusest, mis jääb 1,8% – 3,9% juurde. Jah, sellisesse ETFi võib passiivselt raha kanda (nagu ka ühisrahastusse, kus automaatpakkuja Sinu eest raha investeerib), kuid mõistlike ja kaalutud otsuste tegemiseks on siiski vaja esmalt tegeleda sobiva ETFi leidmise ja analüüsimisega ning kui selliseid ETFe või aktsiaid on mitmeid, siis ka sobiva allokatsiooni paikamääramisega.

Reinvesteerimise risk on ka aktsiates

Märten toob õiglaselt välja, et sama tootluse teenimiseks peab riskiga korrigeeritud tootlus olema ühesuurune igal investeeringu tegemise hetkel. See kehtib nii ühisrahastuse kui aktsiainvesteeringute korral. Olen ühisrahastuse näitel sellest kirjutanud aasta esimeses pooles, loe siit.

Asi on selles, et majandus on pidevalt muutuses. Ühisrahastuses muutub riskiga korrigeeritud tootlus nii kapitali kättesaadavuse kui investorite sentimendi tõttu. Kui majandus buumib, siis arvab ka ühisrahastuse investor, et riskid on väga madalad ning nõustuvad rahastama projekte, mida võib-olla kriitilisemal ajal ei oldaks nõus rahastama. Samamoodi võib ettevõte pakkuda väiksemat intressi, sest tal on mujalt soodsamat kapitali saadud ja kõrgem intress ei õigustaks ennast ratsionaalselt.

Samas ei tohi eeldada, et muutuvas majanduskeskkonnas aktsiainvesteeringutel reinvesteerimise risk puudub. Kuna aktsiate ja ETFide hinnad muutuvad igal tööpäeval, siis seal on reinvesteerimise risk isegi suurem kui ühisrahastuses, kus intressimuudatused toimuvad märksa harvem. Kui investor investeerib iga kuu 100 eurot dividendiaristokraatide ETFi, siis iga ost on tõenäoliselt sooritatud erineva hinna pealt. Kuivõrd lühikeses perspektiivis liigutab hinda investorite emotsioon, siis passiivselt ivnesteerides ei saa me kunagi eeldada, et meie ostetud õnnestusid teha sama riskitaseme pealt. Toon näite: kui ettevõte maksab 10 senti dividendi ning meie oleme aktsiat ostnud korra 2 euro pealt ning seejärel 2,05 euro pealt, siis esimesel juhul on soetuse dividendimäär 5%, teisel juhul 4,88%.

Reinvesteerimise kiirus

Reinvesteerimise kiiruse aspekt on osade ühisrahastusportaalide puhul korrektne. Näiteks Omarahas on intressid pikemat aega langenud ja seal täna 25%+ tootlus teenida on juba raske. Samas, kui investori eesmärgiks on teenida 10% aastas, siis Mintoses on küllaldaselt Mogo laene intressimääraga 10% või rohkem. Sellisel juhul reinvesteerimise kiirus ei mängi rolli, sest eesmärgist kõrgema taseme pealt saab alati raha tööle pandud. Muidugi see võib muutuda, sest nüüd on Mogo saanud 50M eurot 9,5% pealt, mistõttu võib ka ühisrahastuses pakutav intressitase kukkuda allapoole.

Sarnaselt võib aga öelda, et reinvesteerimise kiirus on oluline ka aktsiatesse investeerides. Kui seame eesmärgiks 5% dividenditootlust ostu hetkel, siis meie näiteks 10 senti dividendi maksva ettevõtte puhul üle 2 eurost hinda me ei tohi aktsepteerida. See tähendab, et kui hind on järgmised 3 kuud üle 2 euro, siis on ka siin reinvesteerimise kiirusest tulenev risk, mis võib meie tootlust vähendada.

Kokkuvõttes soovin öelda, et aktsiatesse investeerimist tuleb vaadata ühe komplektina, täpselt nii nagu ühisrahastusse investeerimist. Ühisrahastus on sageli fikseeritud tulumääraga investeering, mis majandusbuumis erakordselt kõrget tootlust koju ei too. Aktsiaportfell on muutuva tulumääraga investeering, mis võib kosuda sadades protsentides, kuid selline tulemus on märksa volatiilsem. Ühisrahastus on statistikamäng ning kuigi ühisrahastuse investoritele ei ole jäetud liiga palju võimalusi, siis tegelikult on võimalik erinevaid turuolukordi mudeldada. Näiteks allpool on toodud USA suuruselt teise eraisikute ühisrahastusportaali Prosperi indeksi võrldus S&P500 aktsiaindeksiga. Tulemus on 2011-2017 olnud suhteliselt sarnane, kuid üks on märksa volatiilsem kui teine.

Screenshot_2018-07-16 Prosper Invest.png
USA ühisrahastusportaali Prosperi tootlus, allikas: prosper.com

Tõsi, plusspunktina tuleb DGI strateegiasse kirja panna just kasvavate dividendide põhimõte: teed korra tööd, kuid vilju naudid pika aja jooksul. Ühisrahastuses on raske ette näha, et intressimäärad automaagiliselt ise kasvama hakkaksid. Aga eks see on kompenseeritud tunduvalt kõrgema tootlusootusega kui võrdleme vaid dividendimäära (mis on aga pooleldi väär, sest arvestada tuleb ka kapitali kasvuga).

5 kommentaari “Ühisrahastus vs aktsiad

    • Tauri

      Jaa, nõus! See peakski blogijate kogukonna ühine eesmärk olema. Kui kõik annavad oma 2 senti ja kogu arutelu on sõbralikus keskkonnas, siis lõpuks võidab lugeja sellest tugevalt.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s