Veebruarikuu kolmas nädal oli selgelt kõige säästlikum neist kolmest nädalast, mis säästliku veebruari raames olen tähelepanu all hoidnud. Poodi pole suurt asja olnud, sest kapis oli piisavalt varusid, millega nädal üle elada. Tunnen ennast juba nagu Len Penzo, kes oma punkris konservi nosib ja järgmist krahhi ootab.
Frugal February sarja postitusi loe siit:
Frugal February: esimene nädal
Frugal February: teine nädal
Palju õnne, Eesti Vabariik! 24. veebruaril sai 100 aastat esimesest Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja nagu (minu) etikett ette näeb, siis tuli lauale seda õiget kartulisalatit panna. Üldiselt ma valmistehtud poesalateid ei kannata – seal pole seda õiget maitset. Seega varusime kartuli, porgandi, vorsti, herned, õuna ja hapukoore ning majoneesi poest ning hapukurk tuli omadest varudest. Sellise isetegemise juures on hea see, et lõpuks tead, mida sööd. Salatit võib teha ka nii, et paned sisse kõige odavama vorsti, hapukoore, majoneesi ja herne, kuid lõpptulemus on nagu ta on. Nime järgi salat, kuid maitse poolest ei tihkaks sigadelegi anda. Seega EV100 raames panustasime kvaliteetsesse toorainesse ning lõpptulemusega jäime väga rahule. Kiluleivaga jäime hätta, sest tuleb välja, et kilu on aastapäeva paiku rohkem väärt kui mõni vääriskala. Lõhet võis vabalt saada, kuid kilu mitte.
Üldiselt tuleb tõdeda, et kui oled rohkem eelarvesse sunnitud, siis hakkad mõtlema mida põnevat süüa teha. Hommikuti soovitan kõigil teha kaerahelbeputru. Taldriku põhja pane 1-2 tumedat ja mõru šokolaadi, sinna peale kalla soe puder ning peale lõigu üks banaan.
Ühe kallima ostu siiski tegin!
Jaanuari lõpus mõtlesin, et võiks tellida Aswath Damodarani “Investment Valuation” raamatu. Veebruari alguses sai plaan teostatud ja nüüdseks on raamat kohale jõudnud. Kokku maksin tema eest veidi alla 50 euro ning kuna olen praeguseks ca 10% raamatust läbi töötanud, siis saan öelda, et kogu raha on juba asja ette läinud: Damodaran suudab keerulisi kontseptsioone väga lihtsalt selgitada.
Nagu nimi ütleb, siis tegu on investeeringute hindamise raamatuga. Oma olemuselt sobib ta kõigile lugemiseks, sest raamatus käsitletakse väga erisuguste investeeringute hindamist: kinnisvara, startupid, finantsettevõtted jms. Mudelite poolest räägitakse näiteks diskonteeritud rahavoogude hindamisest (DCF). Siin aga soovitan kuulata Verdad Capitali Dan Rasmusseni vastupidiseid mõtteid DCF mudeli kohta. Eeskätt tekib küsimus, et kui maailm on meie ümber pidevalt muutuses, siis ui täpselt me ikka oskame hinnata mingi ettevõtte rahavooge näiteks 2023. aastal?
Ettevõtete hindamine on seega suur kunst, kus võidab see, kelle prognoos ja lõplik realisatsioon erinevad kõige vähem. Kui sa ikka suudad nii kaua investeeringus sees olla! 🙂
Alaskan Bush People
Säästlik veebruar tähendab, et kinno minna ei saa. Õigemini lapsevanematena on keeruline leida seda võimalust, et last kusagile hoiule anda. Seda enam, et päeval olen tööl ja õhtul on niigi vähe seda aega, millal lapsega koos olla. Selle asemel oleme koos õhtuti vaadanud Kordus TV kaudu Alaska metsarahvast. Tegu on pooldokumentaaliga umbes 8 liikmelisest perekonnast (ma ei ole veel liiga hästi aru saanud kui palju neid tegelikult on), kes elavad Alaskal Chichagofi saarel. Sinna on neil ehitatud mingisugune hütt, kuhu ümber on ehitatud väiksemaid .. onnikesi. Ja siis nad räägivad oma elust kuidas hirvejahil käia, tuulegeneraatorit ehitada või vanast mootorrattast saekaatrit ehitada. Minu jaoks läheb ta kunagise vampiirisarja “True Blood” kategooriasse, kus esimese episoodi vaatad ära ja imestad, et mis jama see nüüd on? Siis vaatad teise episoodi ja mõtled, et no nii halba asja ei ole võimalik toota. Siis vaatad kolmanda ja neljanda episoodi kuniks oled konksu otsas. Kunagi hiljem mõtled, et oli küll täiest sürreaalne, kuid äärmiselt põnev.
Kolmandat nädalat kokku võttes saab öelda, et raha jäi valdavalt rahakotti ning midagi liiga suurt korda ei saatnud. Täpselt nii nagu üks säästlik veebruar välja nägema peaks!
Rahapuu portfell 