Raamat: The Hard Thing About Hard Things (B.Horowitz)

Minu Twitteri feedis figureerib väga palju investeerimisega seonduvat. Kes kirjutab blogi (nt Hussmann, Felder), kes jagab huvitavaid ajakirjanduslikke artikleid ja kes räägivad üldisest maailmast. Viimaste hulka kuuluvad igasugused mõtteterad, raamatusoovitused ja muud majanduslikud purtsatused a’la “IVV on rallinud pea 7% käesoleva aasta esimese kuuga, ilmselt maailm kukub kohe kokku!” Erilist rõhku olen seadnud just raamatusoovitustele, sest ise kõiki maailma raamatuid lugeda ei jaksa ning tahes-tahtmata tuleb välja sorteerida parimatest parimad. Ka minu aeg maksab midagi.

The Hard Thing About Hard Things: Building A Business When There Are No Easy Answers (B. Horowitz)

Riskikapitalisti ja ettevõtja Ben Horowitzi sulest ilmus raamat “The Hard Thing About Hard Things: Building a Business When There Are No Easy Answers“, kus autor kirjeldab ettevõtluse keerulisemaid momente. Väga roosilõhnaline on kirjutada õnnestumistest, kuid tegelikult peaks rõhku panema ebaõnnestumistele. Just täna hommikul kuulsin Freakonomicsi podcasti “How to become a C.E.O.”, kus Bridgewaters Associates asutaja Ray Dalio rääkis oma kõige suuremast ebaõnnestumisest. Tänaseks ca 17 miljardi dollarilise netoväärtusegta Dalio arvas mõned kümned aastad tagasi, et riikide võlatase on kriitiline ja kõik kukub kohe kokku kui midagi ette ei võeta. Läks aga teisiti ning kogu oma vara toonase võlakriisi vastu panustanud mees pidi isalt laenama 4000 dollarit, et uuesti nullist pihta hakata.

Horowitzi raamatut piidlesin oma kolm-neli kuud ennem kui otsustasin selle ära osta. Ma ei saa ausalt öeldes ka ise aru miks mul need raamatuostud nii keeruliselt lähevad. Võib-olla on erinevaid raamatuid ja võimalusi nii palju, et iga uue raamatuga peab omamoodi kolgata tee läbi käima. Mäletan, et lõpliku “I’m gonna buy it!” otsuse tegin peale järjekordset Twitteri säutsu, kus keegi kiitis raamatut taevani. Kuna raamatutest tekkinud lugemisjärjekord on päris pikk ja eelmine poolaasta läks väga jõhkra kooligraafiku järgi, siis raamatuid lugeda liiga palju ei jõudnud. Seega ostsin raamatu mitu kuud tagasi Book Depositoryst /14.11.2017 kirjutasin, et ootasin tellitud raamatut.

Järgmiseks vaatan ühte õpikut (Damodarani “Investment Valuation“). Täitsa huvitav, kui kaua selle ostmisega läheb, seda enam, et tegu on väga hea CF õpikuga.

Raamat jagunes piltlikult öeldes kaheks. Esimene pool raamatust oli nauding, teine pool vajus täiesti ära. Mulle meeldivad jutustavad lood, kus ettevõtjad räägivad oma mõttemustritest. Eriti siis, kui hiljem on näha reaalseid tulemusi, mida varasemad teod on toonud. Horowitz räägib raamatu esimeses pooles Loudcloudi asutamisest, raha kaasamistest ja lõpuks Opsware eraldamisest Loudcloudist. Muuseas, Opswarega mindi dotcomi järgselt börsile, kusjuures IPO toimus ca 6 dollari kandist, kukkudes peatselt 0,35 dollari juurde ja kui 2007. aastal ettevõte Hewlett & Packardile maha müüdi, siis oli ettevõtte hind ca 14 dollarit aktsia kohta. What a rollercoaster! Esimene pool raamatust keskendub päris palju nendele probleemidele, mis tekkisid IPO ajal ning peale IPOt, kui aktsia hind olematuks kukkus. Näiteks tuli töötajatega leida ettevõtte arengu osas kompromiss, sest kuigi dotcomi ajal hinnad tõusid lakke, siis uues reaalsuses olid aktsiaoptsioonid väärt palju vähem. Hinnad, mis mitte kunagi langeda ei saa, siiski vahest langevad!

Raamatu teine pool läks väga imalaks ära. Mäletan, et teine selline igav raamat oli Vihalemi “Turunduse alused”, kus iga probleemi võis täpploenditega lahendada. Samuti proovib Horowitz rasketele küsimustele täpploendeid genereerida ja see tegi raamatu esmaselt lugemisel keeruliseks. Mõtted ja ideed võivad olla õiged, kuid autor peaks lugeja tähelepanu igal leheküljel köitma.

Mulle sümpatiseeris halva ja hea ettevõtte võrdlus. Lugu ise oli pikem ja esitatud dialoogina ühe Opsware töötajaga. Nimelt on Horowitz elukestva õppe poolt, mis tähendab, et kõik tema ettevõtte töötajad peavad pidevalt läbima koolitusi ja üks-ühele kohtumisi vahetu juhiga. Üks juht ei olnud viimase poole aasta jooksul üks-ühele kokkusaamisi korraldanud ja Horowitzile see absoluutselt ei meeldinud. Kutsus tolle juhi alluva enda juurde ja küsis hästi, et miks paganat ta iga hommik tööle tuleb? Ta võiks ju Opsware kohe maha müüa ja teenida sealt nii palju raha, et saaks ilusti elu lõpuni elada. Aga ta ei ole seda teinud. Horowitz defineeris hea ja halva töö põhimõtted, s.h. on hea ettevõte selline, kuhu inimesed tahavad tööle tulla, sest nad teavad, et kui ettevõttel läheb hästi, siis läheb neil samuti hästi. Halvas ettevõttes aga käib pidev nääklemine, sest tegelikult ei saa töötajad aru oma töökohustustest ja mõnes mõttes võis välja lugeda, et kui töötaja paneb ennast raamidesse “see on minu töö ja see ei ole”, siis tegelikult kaotavad kõik. Teinekord on lihtsalt vaja, et keegi meie enda mõtted üles kirjutaks. Näiteks hea ja halva ettevõtte vahest võime kõik väga hästi aru saada, kuid kristalliseerumine toimub alles siis kui keegi selle kirja paneb.

Raamatust leidis teisigi huvitavaid mõtteid, mis “pildi selgeks” löövad. Suuresti aga raamatut kokku võttes võib öelda, et raamatu oleks võinud vabalt kaheks jagada. Esimene pool väärib ostu, teine pool võib-olla mitte nii väga. Kuna ma olen see tegelane, kes võib ühte muusikapala kuulata umbes 55 korda õhtu jooksul, siis samuti suudan raamatuid hiljem lugeda. Teisel ja isegi kolmandal lugemisel näen jällegi selliseid asju, mida esimesel korral ei märganud, seega ei soovi ma lõplikult öelda, et loe raamatust esimesed 100-150 lehekülge ja viska ülejäänud raamat minema. Kokkuvõttes annaksin 3,5 punkti 5st.

Raamatu saad osta Book Depositoryst, mis on Suurbritannia raamatupood. Olen sealt ostnud ca 10 raamatut, kusjuures transport on tasuta (kuid võtab nädal kuni kolm nädalat aega). Hinnad on Amazoniga võrreldavad või soodsamad.

Kuna kooliaeg hakkab jälle pihta, siis ilmselt mõni aeg tuleb rahulikumalt võtta. Kui Damodaran kõrvale lükata, siis kapil on paar eesti keelset Dale Carnegie raamatut, mida vahelduseks lugeda tahaks. 🙂