Mull ETFides – on või ei ole?

Kuulates USA podcaste ja lugedes blogisid-uudiseid-Twitterit on silma jäänud ETFide mullistumise teema. Börsil kaubeldavad fondid (ETF) meelitavad kapitali aktiivsetest fondidest passiivsetesse fondidesse, mistõttu kardavad aktiivsed fondihaldurid, et turul tekivad ebaefektiivsused, mis paisutavad börsimulli suureks ja selle lõhkemine on turule valus. Teiselt poolt argumenteeritakse, et turud ei saa olla ETFide tõttu mullis. Tavalisi investeerimisfonde on USAs ainuüksi 4 korda rohkem kui ETFe ja ETFide plahvatuslik kasv tuleneb investorite teadlikkuse kasvust: krõbedaid tasud ja altlati tootlused asendatakse madalate kuludega ja indeksi otsese tootlusega. Sellegi poolest jääb ülesse küsimus, kas ETFides mullitab või mitte?

Aktiivse investeerimise pooldajad on kindlad, et turg ei ole passiivsete indeksfondide plahvatuslikust kasvust võitnud. Fundamentaalselt tekitavad passiivsed fondid turgudele ebaefektiivsust ja võivad sektori hääbumisele kaasa aidata.

Näiteks:

• passiivsete ETFide ostmisel võidavad vähesed suuremad firmad, kelle osakaal indeksis on kõrge, näiteks SP500 ettevõtteid jälgivad indeksid on kallutatud paarikümne suurem ettevõtte poole
  (IVV ehk USA 500 suurima ettevõtte top 10 positsiooni moodustavad indeksist 20%)
• passiivsetesse ETFidesse raha paigutamisel väheneb konkurents aktsiate valimisel ehk aktsiate turuhind võib eemalduda nende tõelisest väärtusest, sest raha kallatakse mõtlematult peale
• passiivne ETF ei ole turu peegeldaja. Turul on palju ETFe, mis jälgivad küll etteantud indeksi põhimõtet (kuhu investeerida), kuid varieerivad näiteks investeeringute osakaaludega, sektoritega jne
• kunstlikult madal volatiilsus loob illusiooni, et nüüd on kõik alati ja lõplikult hästi 
• Vähenev huvi aktiivsete investeerimisfondide vastu sunnib fondihaldureid butiike sulgema, mis tähendab töökohtade kadumist ja väiksemat võimekust turgude pöördumisel aktiivselt investeeringuid juhtida.

Kõige huvitavam tähelepanek ETFide vastaste poolt on rikaste suurettevõtete ülerahastamine. Enamasti võidavad passiivsest investeerimisest Apple, Amazoni ja Microsofti laadsed suured ettevõtted, kelle aktsiate vastu on indeksi struktuurse kallutatuse tõttu suurem huvi. Kui need ettevõtted sooviksid uut kapitali kaasata, siis kõrgendatud huvi tõttu on neil see märksa soodsamalt võimalik, mis omakorda võimaldab ettevõtet kasvatada üleostmiste kaudu.

Bezos: “Alexa, buy me something from Whole Foods”

Alexa: “Buying Whole Foods”

Bezos: Shit

Suured ettevõtted omakorda muutuvad nii suureks, et innovaatorite horisont jääb madalaks. Keegi ei unista saamaks uueks Googleks, vaid loodetakse, et Google tuleb ostab neid üles.

Auto ei ole kunagi ohtlik seepärast, et see on auto

Teisel pool lauda mõtlevad valjusti passiivse indekseerimise fännid, et on jabur rääkida ETFide buumist, kui jätkuvalt on USA turul 4x vähem ETFe kui investeerimisfonde. Kallite tasudega altilati jooksvatest aktiivsetest investeerimisfondidest raha suunamine passiivsetesse fondidesse on investorite jaoks suur võit, sest turul valitsenud ebaefektiivsus (sama või kehvem tulemus oluliselt kallima raha eest) saab likvideeritud. Tegelikult on ebaefektiivsus jätkuvalt olemas kapiindekseermise näol. Vaatame korra Eesti pensionifondide maastikule. Agressiivse iseloomuga Swedbank Pensionifond K4 haldab üle 200 miljoni euro pensionikogujate vara ja küsib selle eest 0,92%. Fondi varadest suuremad positsioonid on

iShares Core S&P 500 ETF (USD), osakaal 7.8%
Lyxor UCITS ETF MSCI Europe, osakaal 7.4%
Amundi ETF MSCI Europe UCITS ETF, osakaal 6.7%
Lyxor ETF MSCI AC Asia Ex Japan, osakaal 6.4%

Valitsemistasuna kasseeritav 0,92% ei sisalda ETFide kulumäära ehk tegelikult on ebaefektiivsuse probleem laiem. Kapiindekseerimine on toimunud pikemat aega ja mitte vaid Eestis, vaid igal pool üle kogu maailma. Probleemikese siinkohal on selles, et aktiivne haldur ei suuda turgu pikaajaliselt lüüa ning olla samal ajal pidevalt plussis. Oma vajalikkuse õigustamiseks üritatakse turgu maksimaalselt jälgida, et siis mõnel kriitilisel momendil võtta riski ja turust veidikene mööda joosta. Möödunud 2008. aasta kriisis olid tegija siis, kui turg kukkus -50%, kuid Sinu fond vaid -49% (olleks võrldusindeksist grammikene parem). Siin aga tuleb arvestada, et isegi kui aktiivne haldus suudab turuga sama tulemuse teha, siis kulud-tasud viivad fondi tootluse automaatselt allapoole turutootlust.

Teine küsimus, millest buumist rääkijad mööda vaatama kipuvad, on seotud aktsiaturgudel osalemise määraga. USA statistika kohaselt omas 65% täiskasvanutest aktsiainvesteeringuid 2007. aastal, kuid see number oli 2016. aastaks kukkunud 52% peale (veelgi enam: vaid 10% investoritest omab 90% aktsiatest). Sarnaselt on kauplemisaktiivsuse langust olnud näha Tallinna börsil (meil ETFid puuduvad, seega peame Tallinki “ETFiga” (exchange traded ferry) hakama saama):

http://www.tse.ee, TAL1T aktsia kauplemismahud on pigem languses olnud, v.a. mõne erandiga 2016. aastal

Kui karta, et järgmise börsipaanika ajal korraldavad ETFi investorid paanikajooksu, siis see on fundamentaalselt vigane idee: auto ei ole kunagi ohtlik seepärast, et ta on auto. ETF ei ole ohtlik seepärast, et ta on ETF. ETF on tööriist ja selle ostu-müüki kureerib vaid ja vaid investor (õigemini tema psühholoogia) ise. Kui ETFiga tekitatakse börsijooks, siis juhtuks see ka üksikaktsiate või investeerimisfondidega.

Kokkuvõtteks

Aktiivne vs passiivne investeerimine on seda stiili vaidlus nagu Eestis olukord poliitikaga on: tähtis ei ole efektiivne ja tarvilik seadusloome, vaid eesrindlik vajadus olla alati paipoiss klassis, kes kõik kodutööd on alati ära teinud ja vajadusel koos õpetajaga aitab loodrite suunas näppu vibutada. Tuletame aga meelde, et Facebooki looja Mark Zuckerberg ja Apple asutaja Steve Jobs olid mõlemad ülikooli poolelijätjad ning ometigi suutsid mehed ehitada maailma edukaimad suurfirmad. Seega aktiivse vs passiivse investeerimise draama juures tuleb alati tähele panna, kes on aia vahele kinni jäänud kiljuvaks põrsaks. Enamasti on tegu asjast huvitatud osapooltega, kes soovivad oma turuosa hoida ja kasvatada. Üldiselt võiks olla seda meelt, et turg on mõnes mõttes isereguleeruv. Kui aktiivne investeerimine peaks tõesti minevikku kaduma, siis oli selge, et tegu oli labidameestega ning passiivsed fondid oli piltlikult öeldes ekskavaatoriteks. Kui aga tõepoolest turg muutub väga ebaefektiivseks, siis küll aktiivsed investorid tagasi tulevad ja tekkinud ebaefektiivsuse enda kasuks pööravad. Usun, et mõlemal on oma koht olemas ja hea portfell peakski olema mitmesse ämbrisse jaotatud:

• likviidne rahaämber
• fikseeritud tulumääraga instrumentide ämber
• aktiivselt juhitud väärtpaberiinvesteeringute ämber
• passiivseteväärtpaberiinvesteeringute ämber

ja miks mitte ka lisaks

• kinnisvara ämber
• väärismetallide ämber

ning kui raha ikka veel üle on, siis

• krüptovaluuta ämber

Olen samamoodi seda arvamust mööda, et vähemalt meile mõistlikult kättesaadavate instrumentide piires on ETFi mullistumise riski Eesti investorile raske näha. Kui minu iganädalane 25 eurot kergitab EXSAt ostes Nestle, Novartise või HSBC panga aktsia enneolematustesse kõrgustesse, siis so be it. Vähemalt olen saanud ajalugu teha.

Tegelikult siinkohal võiks uuesti Eesti pensionisüsteemile otsa vaadata: miks on nii, et pensionikoguja peab valima ühe strateegia ja ühe fondi korraga?

Pensionikoguja tuleks panna pensionist huvituma ja selleks on hea võimalus Pensionikeskuse funktsionaalsuse arendamisel: iga investor saab valida kui suure osa rahast suunab ta iga kuu erinevasse fondi (kuni 3 fondi korraga oleks ilmselt optimaalne): saaks panna osa raha LHV ja Nordica lennukitesse, teise osa Tuleva indeksisse ning kolmanda osaga katsetada kapiindekseerijate tooteid.

Kas Sinu portfellis on ETFe? Jäta meile kommentaar! 🙂