Ühisrahastuse strateegiast

Ühisrahastus on saanud tuule tiibadesse ning näiteks Läti portaalid Mintos ja Twino teevad kahe peale juba 35 miljonit eurot käivet kuus. Kui lisame ülejäänud Eesti ja Läti portaalid juurde, saame käibeks 45-50 miljonit eurot. Valikuvõimaluste avardumine on loonud vajaduse investeerida kindlaksmääratud strateegia alusel, sest muidu tahaks raha panna küll igale poole.

Ootused ühisrahastusele?

Ühisrahastus ei ole enam see 2013. aasta nišitoode, mil esimesed investeeringud selles sektoris tegin. Bondora ja Omaraha kõrvale on tulnud arvete faktoorimine, kinnisvaraga seotud laenud, tagatiseta tarbimislaenud, garanteeritud laenud ja tagatisega laenud. Kõigele lisaks on võimalik investeerida omakapitali. Kuna meil kõigil on täpselt nii vähe raha, siis strateegia paika panemisel tuleb lähtuda pragmaatilisest vajadusest, mitte ihadest.

Ühisrahastus on minu meelest midagi sellist nagu Walmarti juhtkond 2002. aastal arvas Amazoni kohta: “Veebis kauplemine ei saa kunagi populaarseks.” Ometigi ületas Amazon esimese veebikauplejana 100 miljardi dollari piiri, kui 2015. aastal suutis 107 miljardi dollari eest käivet teha. Ühisrahastus on tulnud koos finantstehnoloogiaga samamoodi nagu Amazon omal ajal tuli, kus keegi temast midagi ei arvanud, kuid tänaseks on tegu veebimüügi turuliidriga (ja veebimüük on üha olulisem).

Laenude andmine on toimunud pikka aega. Varasemalt kasutasid alternatiivsed laenukontorid isiklikku kapitali või laenati seda mõnelt suuremalt “sõbralt” juurde. Loomulikult oli tähtsal kohal ka võlakirjade kaudu kaasatav kapital, mille abil ettevõtlust arendada. Kuigi Baltikumi ühisrahastuses ei ole veel kriisi nähtud, siis on selge, et järgmise kriisi esinemisel kõik need 15+ platvormi pilli kotti ei pane. See juhtuks vaid siis kui laenamisest saaks tabu. Mis aga oleks see päästik, et nii juhtuks? Senikaua kuni kapitalism töötab, ei ole laenamise märkimisväärset kahanemist oodata. Pigem teeb murelikuks ülelaenamine, sest miks koguda raha, kui elada võiks nüüd ja kohe?

Seega ootan mina ühisrahastuselt pigem innovatsiooni ja arengut ning ei karda sektori hääbumist. Alternatiivsed laenukontorid mõistavad samamoodi rahvahulkade käes oleva kapitali olulisust ja investoritele niisama kotti pähe tõmmata võivad tahta vaid need, kellel on olemas taskus pilet Kuule või Marsile. Mintose platvorm on tänaseks suutnud lisaks Euroopale meelitada alternatiivseid rahastajaid Aasiast, mis tähendab, et globaliseerumine ühisrahastuses on juba käes. Rääkimata muudest portaalidest, kes nagunii tegutsevad üle Euroopa ning lisaks Gruusias, Kasahstanis ja Venemaal. Petturitel saab olema raske Taisse vanaduspõlve nautima minna, sest tõenäoliselt on Tai varsti samamoodi ühisrahastusse kaasatud nii investorite kui rahaotsijate poolelt.

Millist raha investeerime?

Ühisrahastus on vaid üks osa ühistegevusest. Piisas sellest, et Tõnu Pekil tuleks mõte vaadata oma pensionikonto seisu ja imestada kui kaldu on senine pensionisüsteem olnud fondihaldurite poole. Kiiresti mobiliseeriti 22 inimest ning loodi Tuleva, mis konkreetselt vallandas sõja pensioniturul. Olemasolevad fondihaldurid (pean silmas panku) hakkasid kohe rääkima passiivse fondi ohtlikkusest. Sealjuures toodi välja ühe argumendina aktiivse fondi eelis passiivse ees: aktiivsel fondil teeb fondijuht otsuse, mis tähendab, et järgmise kriisi eel on tal võimalik halbu investeeringuid vähendada ja sellega pensionivõtjat kaitsta. Siin on kaks fundamentaalset viga:

  1. miks keegi ei reageerinud 2008. aasta kriisile? (LHV, tõsi, ostis Baltikumi peale kriisi ja see aitas neil teistega võrreldes teha paremat tulemust)
  2. miks mõni fond on vahepeal olnud nii suurel määral rahas, et sellega on jäetud pensionikogujad turutootlusest ilma? (s.h. teenustasusid kasseeritud raha hoidmise eest!)

Aktiivse ja passiivse pensionifondi kaklus on midagi sellist, mis ilmselt niipea ei vaibu. Mõlemal on oma koht olemas, kuid päeva lõpuks ei küsi keegi neist kui pikaajaliselt meie pensionikogujad plaanivad investeerida. Mina olen täna ca 30-aastane, pensionini on vähemalt 35 aastat minna ning oodatav eluiga jääb ilmselt 75-85 eluaasta juurde. Pensioni kogumisel tuleks võtta pikaajaline vaade ja langust näha võimalusena!

Suures plaanis ei ole ühisrahastuses keerutatav raha minu jaoks väga erinev pensionifondide rahast: eesmärgipäraselt pikaajaline kogumine varajase pensioni nimel. Ühisrahastuses investeerides olen oma portfelli järjestanud likviidsuse järgi. Sellisel kategoriseerimisel on minu jaoks kaks eesmärki:

  1. õppida rahale erinevat prioriteeti seadma
    hädaabifondi ei peaks investeerima ehk siis selle raha tootlusootus ja likviidsus on teistsugused kui näiteks Tallinki aktsiasse investeerival rahal
  2. investeeringute üleskerkimisel rohkem hinnata investeeringu pikkust ja olemust
    kui paned suure summa raha kinni vähelikviidsesse investeeringusse, siis pead arvestama, et seda raha nii pea kasutada ei saa. Kas olen selleks valmis ehk kas investeering on mulle sobilik?
likviidsus.png
Investeerimisklubi üritusel presenteeritud näidisportfell.

Üleval oleval pildil on näha näidisportfelli, kus kõrge likviidsusega (investeering rahaks tehtav kuni paari kuuga) investeeringud moodustavad 30% ühisrahstuse portfellist. Keskmine likviidsus (kuni 5 aastane investeering, millel on igakuine rahavoog) annab teise 30% ning viimase 40% moodustavad investeeringud, mis on väga vähe likviidsed (a’la omakapitali investeeringud, kinnisvara arendusprojektid jne).

Järgmiseks tuleks paika panna tootlusootus igale grupile. Seejärel paneme paika kaalutud tootluse (osakaal x tootlusootus) ning viimaks kirjutame juurde planeeritava portfellimahu. Selle abil saame arvutada välja kaalutud kogutootluse ning viimaks korrigeerime saadud tulemust inflatsiooniga.

Selgelt on selline portfell keskpika perspektiiviga (7-10 aastat). Kuigi tootlusootused võivad aja jooksul muutuda, siis plaani mitte omada on palju halvem kui omada halba plaani. Üleval kirjeldatud näidisplaaniga suudan ennast rohkem (psühholoogiliselt) taltsutada ja teha mõistlikke otsuseid. Kui ikka madala likviidsusega investeeringute hulk on kriitiliselt kõrge, siis on aeg seal kategoorias veidi hoogu maha võtta.

Likviidsuse järgi investeeringute kategoriseerimine annab teadmise, et juhul kui mõni kõrgema tootlusega vähemlikviidsem investeeringuvõimalus peaks silmapiirile tulema, siis ma ei pea ilma jäämise hirmus (Fear of Missing Out, FOMO) hakkama hädaabifondi lõhkuma. Kui aga vähemlikviidsete investeeringute limiit on täis, siis saan endale öelda, et praegu enam ruumi ei ole. Seda on vaja teha, et investeerimisvõimalus hiljem liigselt kripeldama ei jääks.

Muidugi on teinekord vaja olla dünaamilisem ja piire ületades võtan portfelli mõne projekti, mis muidu võib-olla ei mahuks. Siinkohal aga hindan tulevasi rahavooge ja püüan kalkureerida kui kiiresti suudan nö limiitidesse tagasi tulla. Sest eks kõrgema tootlusootusega projektide hulk on lihtsalt väiksem ja kui tean, et tulevikus on suuremaid summasi loota, siis viib uus raha omakorda portfelli tasakaalu paigast. Seega pikaajaline portfellihaldus eeldab pikaajalist vaadet, kus lühikeses perspektiivis mõningane kõrvalekalle on lubatud.

Milline on Sinu ühisrahastuse strateegia? Milliseid vigu minu strateegia puhul näed? Pane kommentaari kirja ja arutame! 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s