Garanteerides uskumatut

Kas olete tähele pannud, et Läti ühisrahastusportaalid armastavad hirmsasti garanteerida? TWINO pakub emafirma Finabay tagasiostugarantiiga kiirlaene, Mintoses on valikus Creamfinance ja mogo garanteeritud laenud ning kolmas uus tulija Viventor on samuti madala intressiga  kinnisvaralaenudest liikunud sujuvalt tagatud kiirlaenudesse. Selline liikumine on minus tekitanud mitmeid filosoofilisi küsimusi ühisrahastuse arengu osas.

Kui midagi on tagatud, siis tuleb arvestada, et ka kõige hullema stsenaariumi korral soovib tagaja kasumit teenida. Kiirlaenude tagamine on selles mõttes hea äri, et üldiselt laenatakse väikeseid summasid lühikesteks perioodideks ning tagasimaksel ei vaata keegi intressi, vaid tagasimakstavat summat. Võtad kerge sajaka ning maksad kuu aja pärast 110€ tagasi ning keegi ei saa aru, et tehingu intress oli tagasihoidlik 120%.  Asi sealt siis 1€ investorile kasumiks kirjutada ei ole! Tegelikult on investor sellega väga rahul, sest selline konstantne tootlus pakub tõenäoliselt paremaid unetunde, kui mõne aktsiaga börsil hullata (osati oleme meie, blogijad, selles süüdi, et ühisrahastuse keskmine investor soovib teenida vähemalt 12% tootlust – see ei aita kaasa tervisliku ja tõeliselt toimiva turu tekkeks, sest me jälgime tootlust, kuid unustame sealjuures riskid).

Ameerika ja Suurbritannia ühisrahastusportaalid on selgelt tekkinud selleks, et lahendada üks konkreetne probleem: pakume madalamaid intresse ja kõrgemaid tootluseid tehes kapitali kõigile headele klientidele kättesaadavaks. Mandri-Euroopa on asjast vahest teistmoodi aru saanud. Siin võidab lahingu see, kes suudab suuremat tootlust pakkuda. Eriti tuleb esile see Läänemere äärsetes riikides. Rootsis (õigemini Trustbuddys) lendas asi upakile, sest kõrgem tootlus tähendas kõrgemat ahnust ja madalamat loogilist mõtlemist. Eestis on asjad veel päris head ning ega Lätiski midagi halba pole (veel). Samas aga kui nüüd tuleks keegi ja pakuks 8% intressiga investeerimisobjekti, siis kes oleks nõus oma raha sinna panema, isegi kui risk on väga madal (kas keegi seda lauseosa peale koma üldse luges?)? TWIntos on täis huvitavaid pakkumisi vähemalt 12% pealt, Bondora sihib veelgi kõrgemale ning ega ülejäänudki väga maha jää. Mis aga saab siis kui kiirlaenuärile tõmmatakse suuremad päitsed pähe? Kas siis hakatakse trikitama ning ühisrahastus jääb tahaplaanile ning esile kerkib varahaldus, nagu Hiina portaalides? Kuuldavasti moodustab Lufaxi ärist ühirahastus vaid ca 10%, ülejäänud tooted keskenduvad tootlusnäljas investorite isude rahuldamiseks. Ühisrahastusportaalid lüüakse enamasti ettevõttest üldse lahku ning selle eesmärgiks on vaid laenude vahendamine (Hiina regulatsioonid ei luba raha ‘poolida’ (ehk kokku koguda fondiks) ning laenamine peab käima otseselt. Mintos on samas kindlalt sammumas varahalduse (WM – wealth management) suunas, kus nemad koguvad oma portaali kokku võimalikult palju erinevaid laenuvahendajaid luues nö one stop shopi.

Sama teeb Bondora, kuid nende versioon varahaldusest on pisut teistsugune. Tulevikus peaks olema kaks Bondorat:

1. Laenuvõtjate Bondora
2. Investorite Bondora

Miks Bondora on läinud “ühe kliki imeks”, kus saad valida vaid omale sobiliku tootluse? Sest tegelikult teenib investor tootlust ja teda ei peaks huvitama milline laenuvõtja raha tegelikult koju toob. Aga nad siiski kuvavad Sinu portaalis kõik laenuvõtjad, sest P2P peaks olema võimalikult läbipaistev.

See on tegelikult uskumatu, kuidas ühisrahastus on viimase kolme aastaga arenenud. Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid, mis tuleb mingisugusel hetkel paberile kirjutada. Kes oleks osanud arvata, et 2016. aastal ‘garanteeritakse’ uskumatut ehk börside keskmisest tootlusest kõrgemat tootlust?

Mis Sina arvad, kuhu ühisrahastus liigub järgmise kolme aasta jooksul? Võta minuga kontakti taurialas [at] gmail [punkt] com ning jaga oma häid ideid!