Hoiatus: tegu on pika artikliga. Lugemiseks varuge aega!
Kui Bondora 2009. aastal turule tuli, ei olnud ühisrahastus Eestis veel hoogu sisse saanud. Kuus aastat hiljem on pilt märksa erinev, sest lisaks Bondorale on tegevust alustanud Omaraha, MoneyZen, Crowdestate, EstateGuru, Investly ning loo peategelane Fundwise.
Omakapitali ühisrahastus on täiesti uus mõõde Eesti ühisrahastuses. Kui varasemalt oleme saanud ühiselt investeerida teiste inimeste, ettevõtete ning kinnisvara tagatisel laenudesse, siis ettevõtte reaalosa ost-müük oli võimalik vaid reguleeritud börsi kaudu.
Börsil on enamasti suured ja väljatöötanud ärimudelitega ettevõtted, näiteks Selverite ketti või Kia, Opeli ja Saabi margiesindust pidav Tallinna Kaubamaja AS. Omakapitali ühisrahastust otsivad väikesed, tihti idufirmade staatuses olevad kiiresti arenevad ettevõtted, kellel on juurdepääs kapitalile piiratud. Kaasatavad kümned – sajad tuhanded eurod võiks küll kokku laenata ja ettevõtte reaalosa säilitada praegustele omanikele, kuid laenu saamise võimalusi ei ole ülearu palju ning intressid oleksid väga kõrged.
Järelikult tuleb kasvu rahastamiseks osa ettevõttest maha müüa riskikapitalistidele. Olgu selleks siis professionaalne riskikapitalist John kusagilt Londoni pilvelõhkujast või Juhan Võru metsade vahelt. Oluline on raha kaasata, kuid samal ajal mitte liiga suurt tükki ettevõttest ära anda. Siiski on ka juhtumeid, kus korraga ostetakse terve ettevõte ära. Võime leida esmapilgul ulmelisi valuatsioone, näiteks ostsis Facebook poolteist aastat tagasi 19 miljardi dollari eest SnapChati. Ettevõtte, mis oli tegutsenud selleks momendiks vaid mõned aastad (SnapChat loodi 2011. aastal). Siiski toimub ka suur osa riskikapitalistide investeeringutest just väikestesse tükikestesse mõnes ettevõttes sooviga jätta praegune juhtkond paika ning hoida neid motiveerituna jätkamaks seda, millega nad on alustanud.
Kõik ettevõtted ei saa kunagi edukaks
Kuigi meile võib jääda mulje idufirmade suurtest edulugudest, siis omakapitali investeeringud on enamasti suurema riskiga. Me ei tea kuidas ettevõte võib käituda oma rahaasjades ning ettevõtte likvideerimise korral saavad omanikud viimases järgus tasustatud. Kui saavad..
Näiteks üle 300 miljoni dollari raha kaasanud uudset biomeetrilist makseviisi pakkuv Pay By Touch kadus vaateväljast 2008. aastal. Kõigest kuus aastat varem asutanud ettevõtte palgal oli parimal momendil üle 800 töötaja. Ettevõtte juhti süüdistatakse narkootikumide pruukimises ja raha laristamises.
Internetitelfoni Skype tunnevad ja teavad ilmselt kõik eestlased. Skype on Eesti idufirmade tõeline etalon, mille töötajate kõrvaltegevustest on välja kasvanud näiteks soodsaid pangaülekandeid pakkuv TransferWise. Kui paljud meist aga teavad, et üks teine Skypega seotud ettevõtmine kukkus täiesti läbi? Joost asutati 2006. aastal, kuid tema tegevus peatati 2012. aastal. Kriitikud väidavad, et tänast probleemi üritati lahendada eilsete tööriistadega, mis tähendas Joostile hukku. Siiski jõudis Joost kaasta umbes 45 miljonit dollarit väliskapitali.
Täpsustuseks: Skype asutasid 2003. aastal Janus Friis (Taani) ning Niklas Zennström (Rootsi), kuid tarkvara lõid eestlased Ahti Heinla, Priit Kasesalu ning Jaan Tallinn. TransferWise üks loojatest, Taavet Hinrikus, töötas Skypes esimese palgatöötajana (loe ka seda). Joost oli Friisi ja Zennströmi kõrvalhobi.
Idufirmad on uued ettevõtmised. Neis on palju potentsiaali, kuid nad ei ole ennast veel tõestanud – seda ka ütleb idufirma definitsioon – idufirma on ettevõte, mille eesmärgiks on leida uus skaleeruv ärimudel. Iga Twitteri, Facebooki, Instagrami, Pinteresti, Dropboxi, Quora või Tesla kohta on väga paljud muud idufirmad ebaõnnestunud. Forbes kirjutab, et isegi vaid üks idufirma kümnest õnnestub.
Idufirmade kultuur on paljuski erinev. Ameerikas on tavapärane suurelt mõtlemine, ebaõnnestumine, uuesti suurelt mõtlemine ja lõpuks (kümnendal korral) õnnestumine. Ebaõnnestumise korral ei kohelda Sind kuidagi liiga eriliselt, sest ameeriklased teavad, et iga kord ei saa õnnestuda. Eesti inimesed võivad Sind aga vaadata negatiivses valguses kui Sul on mõni ebaõnnestumine ette näidata. See tähendab, et Sa ei saanud hakkama! Keegi aga ei küsi miks Sa ebaõnnestusid. Seetõttu võtame me pigem väiksemalt ette ja proovime kindla peale minna.
Kui riskikapitalism on nii ohtlik, siis miks üldse investeerida?
Ettevõtteid on kahte tüüpi, esmalt klassikalised ettevõtted, mis toimetavad juba teada tuntud sektorites ning idufirmad, mis otsivad uusi skaleeruvaid ärimudeleid. Idufirmadel puuduvad kliendid ja turg, sest nende toode või teenus ei ole ennast veel äriliselt tõestanud. Võib juhtuda, et tootearenduse käigus muutub toote spetsiifika ja sihtturg. Küsimus on selles kuhu me investeerime, kas idufirmadesse või nn klassikalisse ärisse?
Äriinglid ja riskikapitalistid otsivad oma rahale võimalust suurelt kasvada, avastada uusi ärimudeleid ning olla esimesena kohal potentsiaalseks väljumiseks. Hea idee koos suurepärase teostusega võib maksta miljoneid dollareid. Vaatame näiteks tuntud sotsiaalvõrgustikku Facebook, mis asutati 2004. aastal. Neli kuud peale Facebooki asutamist ostab ennast Facebooki sisse Peter Thiel (PayPali kaasasutaja koos Elon Muski ja Max Levchiniga), kes tasub 10.2% osaluse eest 500 000 dollarit. Ettevõtte turuväärtuseks hinnatakse umbes 5 miljonit dollarit. Tõeline tulevärk alles hakkab lahti minema, sest 2006. aastal toimub järjekordne rahastusvoor, mis tõstab Facebooki turukapitalisatsiooni juba 525 miljoni dollari kanti. Täna, 11 aastat peale Facebooki asutamist on ettevõte viidud börsile, kus tema turuväärtuseks on umbes 240 miljardit dollarit. Vahepeal, täpsemalt 2012. aastal, mil Facebook börsile tuli, otsustas Peter Thiel enda osalust ettevõttes vähendama hakata. Tänaseks on tal umbes 5 miljonit aktsiat järel (FB aktsia hind börsil artikli kirjutamise hetkel: ca 90 dollarit) ning tema teenistus Facebookist ületab 1 miljardi dollari piiri. Uskumatu, kuid Peter Thiel teenis Facebooki omakapitali investeeringutelt üüratu tootluse. Isegi kui ta oleks panustanud miljon eurot kümnetesse muudesse ebaõnnestunud idufirmadesse, siis oleks tema tootlus ikkagi positiivsel poolel.
Muuseas, Peter Thiel paigutas 6 miljonit dollarit 2013. aastal ka TransferWise’i!
Fundwise – kas Eesti Nokia asemel aitab leida Eesti Facebooki?
Fundwise meeskond ei ole Eesti ühisrahastusmaastikul võõras. 2012. aastal tulid nemad turule Eesti esimese annetustepõhise ühisrahastusplatvormiga Hooandja, kus loomingulistele projektidele on võimalik rahastust leida. Tänaseks päevaks on üle 33 tuhande hooandja leidnud võimaluse rahastada üle 300 erineva projekti väärtuses 1 miljon eurot. Näiteks kogus ansambel Sõpruse Puiestee eelmise aasta lõpus uue albumi lindistamiseks 3874 eurot ning tänu rahastusele on Sõpruse Puiestee fännidel peatselt uut albumit oodata. Muuseas, annetamise korral võid saada vastutasuks mingisuguse preemia, näiteks 10 euro annetamisel kingib Sõpruse Puiestee uue albumi sulle tasuta!
Ettevõtted seisavad silmitsi tõsiste rahastusprobleemidega. Möödunud majanduskriis keeras pankade laenukraanid kinni ning ettevõtetele laenu enam nii kergekäeliselt ei anta. Ettevõtetele antavate laenude ühisrahastusplatvorm Investly kirjutab oma blogis ühest näitest, kus väga kõrge reitinguga väikeettevõte ei saanud pangast laenu. Pankade murest on selles mõttes lihtne aru saada, et ettevõtetele laenamine on kindlasti suure riskiga. Äripäev kirjutab, et firmade pankroti korral suudetakse taastada vaid 39 senti iga väljalaenatud euro kohta. Ja isegi kui laenu antaks, siis on intressid pigem kõrgemapoolsed (Investlys 15%-25%). Kohene finantskohustus võib seada piiri ettevõtte kiirele arengule, mistõttu ongi üheks võimaluseks müüa osalus ettevõttes. See ei too kaasa suurt finantskulu, kuid võimaldab ettevõttel suurema summa raha kaasta pakkudes vastu väikest osalust ettevõttes.
Fundwise platvormi kaudu otsib rahastust käesolevaga kaks ettevõtet, käsitöösiidrit tootev Siidrikoda OÜ ning ajakirjade digilevitamisega tegelev eLabel OÜ. Kuni 20% osaluse eest ettevõttes küsitakse 60 000 – 100 000 eurot kapitali edasiseks arenguks. Projekti õnnestumise korral on ettevõtte põhiosanikud lahjendanud oma osalust 100% pealt umbes 80-90% peale, kuid vastu on saadud kümned tuhanded eurod raha, mis oskusliku kasutamise puhul võivad ettevõtte väärtus kasvatada kümnetes (kui mitte sadades) kordades.
Uuring näitas, et tavaliste inimeste poolt ühisrahastatud projektide edukus ei erineks kuigivõrd palju professionaalsete investorite otsustest. Sestap pean mina Fundwise ideed – pakkuda Eesti inimestele võimalust investeerida kodumaa huvitavate ettevõtete omakapitali – väga intrigeerivaks. Eriti tore oleks kui mõni ühisrahastusplatvorm otsiks uut rahastust just Eesti inimestelt!
Omakapitali investeering on siiski rohkem loto kui näiteks inimeselt inimesele laenuandmine, mistõttu tasuks oma portfelli allokatsioon (jaotus) tugevalt läbi mõelda. Kuigi pakutava ettevõtte idee võib olla väga hea, siis me ei saa veendunud olla idee teostuses. Pidagem meeles, et tänapäevases ühiskonnas on idee väärt 10% ning teostus 90%. Seega tuleb veenduda, et rahastust küsiva ettevõtte meeskond on tõepoolest erakordselt motiveeritud ning tahteline ettevõtet uuele tasandile viima.
Rahastust otsivate ettevõtete minimaalsed osalustasud on täna vastavalt 155€ (eLabel OÜ) ning 600€ (Siidrikoda OÜ). Turunduslikult oleks tore näha piiride nihutamist märkimisväärselt alla poole, näiteks 25 euro peale. Kuivõrd omakapitali ühisrahastuse investeeringud ei tohiks meie portfellist väga suurt osa haugata (tulenevalt suhteliselt kõrgest riskist), siis liiga kõrge sisenemisbarjäär võib sundida investoreid investeerimisotsusest loobuma. Mida rohkem on ettevõttel väikeinvestoreid, seda motiveeritumad on nemad ettevõtte tooteid soovitusturunduse kaudu edasi andma. Kujutagem ette jaanipäeva, kus Siidrikoja väikeinvestor rüüpab seltskonnas Hipsterit ja annab seda proovida ka teistele huvilistele. Turundusvõimalus, millest ükski ettevõte ei tohiks ära öelda! Siiski ütleb Fundwise’i tegevjuht Henri Laupmaa, et minimaalse sisenemisläve valik on rahastust otsiva ettevõtte teha ja Fundwise minimaalse osalustasu määramisel oma sõna sekka ei ütle.
Võtsime ühendust Henri Laupmaaga (Fundwise), et saada mõned kommentaarid Rahapuu blogi tarbeks.
1.Selle aasta märtsis (2015) toimus Arengufondi poolt korraldatud ühisrahastuse Happy Hour. Fundwise ettekandeslaididelt võis märgata tähelepanekuid taastuvenergia projektide kohta. Milliseid võimalusi näete taastuvenergia projektide ühisrahastamisel Eestis ning kas need peaksid olema pigem omakapitali investeeringud või olemasolevate ettevõtete rahastamine laenude kaudu?
Oleme mõelnud Energiaühistute rahastamise peale koostöös Arengufondiga vt. http://www.energiayhistud.ee
Samuti on meie vastu tundnud huvi mõned tuuleenergia tootjad. Vaadates muu maailma praktikat on olemas nii osaluse kui laenuna rahastatavaid energiaühisrahastusi näiteks Abundance Generation UK’s, Greenvesting Sakasamaal ja Mosaic USA’s.
Meie plaanime aidata finantseerida neid energiaprojekte, kes soovivad osalust jagada.
2. Tänased projektid (Siidrikoda OÜ ning eLabel OÜ) on küllaltki suure kapitalivajadusega (kuni 100 tuhat eurot) ning sisenemisbarjäärid pigem väga kõrged (Siidrikoda OÜ puhul 600€, eLabel OÜ puhul 155€). Eesti tavainvestor ei ole väga hästi informeeritud ja kogenud omakapitali investeeringute suhtes. Kuidas määratakse projektis osalemiseks minimaalne osalustasu ning millist turunduskampaaniat sealjuures läbi viiakse ettevõtte tutvustamiseks laiemale auditooriumile?
Sisenemisläve valib iga projektitegija ise. Fundwise levitab oma platvormi kõikvõimalikul moel – reklaamides, meedias, konverentsidel-seminaridel ja kohvihommikutel. Ning kõiki platvormil olevaid kampaaniaid nii sotsiaalmeedias kui ajakirjanduses.
3. Oletame, et ettevõte saab esmase rahastuse Fundwise kaudu ning sellest piisab, et jõuliselt areneda ja mõnele suurele riskikapitalistile silma jääda. Kui mina väikeinvestorina näen, et minu investeeringu väärtus peaks kõigi eelduste kohaselt olema kasvanud 10 korda, kuid riskikapitalist teeb põhiosanikule ettepaneku väikeinvestorid välja osta 5 kordse hinna pealt, siis mis edasi saab? Kas väikeosanikul on sõnaõigust?
See sõltub osanike vahelisest lepingust – ehk mis tingimusi kampaaniat tegev firma välja pakub.
4. Riskikapitalistid on enamasti väga hästi kapitaliseeritud ’rahvus’. Palun portreteerige keskmist investorit Fundwise platvormil – kui suur on tema portfell, kui suure osakaaluga võiks omakapitali investeering tema portfellist moodustada, kas tal on erilisi teadmiseid ühisrahastamisest? On ta äkki keskmisest investorist teadlikum või oskate ehk välja tuua mõne muu iseloomustaja?
Seda on väga raske ennustada nii varases seisus. Meie investorite diapasoon on kindlasti lai – esmakordsetest investoritest kogenud ingelinvestoriteni.
5. Kas Fundwise on avatud kõigile investoritele üle maailma? Kuidas saaks näiteks Saksa tavakodanik investeerida Fundwise kaudu Eesti idufirmadesse?
Teiste riikide kodanikud saavad investeerida – praegu on meil eelduseks väärtpaberikonto olemasolu, mis eeldab kas e-residendiks olemist või seda, et nende pank teeb korrespondentkonto Eesti panka.
6. Kui mitu projekti loodate Fundwise kaudu 2015. aastal rahastada?
Loodame esimesel aastal rahastada keskmiselt kolm kuni viis projekti kuus.
Hea lugeja, milline on Sinu vaade omakapitali ühisrahastusele? Milline peaks olema minimaalne sisenemisbarjäär, et oleksid valmis investeerima ettevõttesse? Milliseid ettevõtteid sooviksid Fundwise platvormil näha ning mida peaks Fundwise tegema, et ettevõtete rahastamine suureneks?
Kuidas Sulle see artikkel meeldis? Palun hinda artiklit 5-tärni skaalal või jäta oma kommentaar! Uute lugejateni jõudmine on meie jaoks ääretult oluline! Täname Sind juba ette kui jagad postitust sotsiaalmeedias või vihjad sõbrale Rahapuu blogi kohta. 🙂
Rahapuu portfell 
Väga hea ja ülevaatlik artikkel! 🙂 Juba ootasingi, et keegi sellel teemal sõna võtaks. Ise kaldun ka arvama, et 600 eurone osalustasu on liiga suur, eriti just väikeinvestoritele. Kui ka selline vaba raha oleks olemas, siis väikselt hajutatud portfelliga investorile ei tundu nii suure summa investeerimine väga mõistlik.
Kui summa oleks suurusjärgus 100-150 eurot, oleksin ilmselt nõus ka sissemakset tegema. Kui ettevõtte eesmärk on Fundwise´i kaudu kapitali kaasata, siis ma ei näe põhjust, miks nad ei võiks osalustasu latti allapoole seada. Ja nõustun, et turunuskampaania “sõbralt-sõbrale soovitamine” oleks tõhusam 🙂
Seega jään ootama osalustasu langemist või uusi pakkumisi Fundwise ´ilt! 🙂
MeeldibMeeldib
Esimestel projektidel on alati raskem turule tulla, sest toode või teenus on alles tundmata. Sestap ei ole ka eLabel OÜ ja Siidrikoda OÜ pakkumised väga kiiresti kaubaks läinud. Sissetöötanud turul (umbes see, kus Crowdestate omadega täna on) võib täiesti juhtuda, et Siidrikoda müükski osalused maha minimaalselt 600€ osaluse eest.
Siiski nõustun, et mina paneksin 100€ osalustasu puhul ilmselt oma raha ka mängu, 600€ on liiga palju tänasel ajahetkel.
MeeldibMeeldib
Samad sõnad. Tundub huvitav teema. Kindlasti prooviks, aga siis juba minimaalselt kolm-neli ettevõtet, mille vahel raha ära jaotada. 100€ kindlasti prooviks, 200€ enne mõtleks pikemalt, siis veel mõtleks ja peale korra veel mõtlemist ehk isegi prooviks. Ehk siis valulävi on kusagil seal 100+ juures. Tuues minimaalse osaluse 0,01% peale, saaks osaku hinna viia ca 50€ ligidale, mis annaks juba võimaluse valida potensiaalikama ettevõtte puhul rohkem kui 1 osaku ostmist.
MeeldibMeeldib
UK’s on näiteks selline platvorm nagu Seedrs, kus miinimumpanus on 10GBP.
MeeldibMeeldib
Minu meelest on kõige raskem startuppide puhul strateegia loomine ehk mille alusel üldse investeerida. Know how hankimisega pole samuti jõudnud tegeleda, sest ei tea kus pihta alustada. P2p puhul on lihtne, selline % on loss, selline tulu igakuiselt ja nii ongi. See ongi kõrge riskiga investeering aga rumal oleks investeerida lampi ja loota et hiljem osaluse müügist kasu saad või siis mitte.
MeeldibMeeldib
Hetkel jääb mulje, et põhimure on selles, et miinimumosalus on liiga suur. Tergelikult pole ju vahet kas see on 10, 100 või 600€ kui on kehv tehing, siis ta on kehv ja kui hea, siis pole ju 600 ka teab mis palju.Nende kahe vahel valides ei suuda ma küll ühtegi põhjust leida, miks sinna üldse mingit raha panna. inimesed justkui oleks valmis kühveldama raha ükskõik kuhu, peaasi, et summa väike. See millega üldse tegu, millised on riski/ võimaliku tulu suhted, kui usaldusväärsed tegijad jne. on täiesti teisejärguline. Ei tahaks pahasti öelda, aga tundub, et lolli raha on palju.
MeeldibMeeldib
Küsimus ongi selles, et kas meie kui investorid oleme pädevad hindama tehingu headust? Ma arvan, et tavaline investor ei suuda raha fokusseerida heake tehingule, mis tähendab, et parema tootluse saamiseks tuleks sama summa väga erinevate investeerimisvõimaluste rahastamiseks kasutada.
Praegusel juhul on vaid Siidrikoda saanud ca 10% vajaminevast summast. Ma ei julgeks väita, et Fundwise kaudu lolli raha investeeritud oleks, sest tegelikult ei ole midagi veel töösse läinud.
MeeldibMeeldib
Hea artikkel. Ma ise pole küll väga startupi usku, aga kui startupil on näidata konkreetne toode mis ka mulle endale meeldib, on korralik meeskond ja ideed, siis miks mitte ka investeerida. Näiteks siidri tootmine võiks olla just see ettevõtmine, mis saaks minult rahastust. Mulle lihtsalt meeldivad reaalsed asjad, igasugu äppe ja muid vidinaid pigem ei toetaks.
600 eurot tundub palju. Võiks olla võimalised 100, 200 ja 300 eurot. Väga ei toeta ka võimalust investeerida vaid 10-25 euro kaupa.
MeeldibMeeldib
Küsimus ongi selles, et kuidas hinnata kas meeskond, ajastus ja idee ise on korralik? Kuna ma ei ole selles osas ekspert, siis näiteks 10 000€ suuruse portfelli osas oleks 600€ minimaalne osalus 6%. Minu hinnangul on see hajutatuse suhtes pisut väikene osakaal ja seepärast toetan mina madalamat sisenemisbarjääri. UK põhine Seedrs.com on madalaima osalusmäära seadnud 10 naele / euro peale, miks peaks meie tingimused olema sedavõrd tugevamad? Iseenesest ma oleksin suhteliselt paljudesse startuppidesse panema 10€ kaupa rohkem kui 100€ kui et ühte 100€ või enam raha.
MeeldibMeeldib
Leian “nelitundi” kommentaari asja tegelikku olemust täpselt tabava. Kui inimene tahab oma rahale lisa teenida, siis ta teeb selgeks, millega tegu (eelkõige toode, lähiaastate visioon ja meeskond selle taga) ja siis investeerib raha oma võimaluste piires. 600 EUR puhul on 2x raha tagasi juba mingi raha. 10-100 eur puhul on see ju täielik nali. Kuid ka väikse summa puhul on rumal otsus ikkagi häving. Väikse raha puhul pead tegema sama taustatöö ja kui juba ette võtad ja veendud, et ongi hea asi, siis tulekski ju panustada oma riskivõimekuse piires. Usun, et fundwise projektid ei otsi rumalat raha.
MeeldibMeeldib
Kuidas me saame olla veendunud, et Siidrikoda OÜ tõepoolest näiteks duubeldab meie raha mõistliku aja jooksul?
Siidrikoda ei ole küll startup, kuid ta on arenemisjärgus ettevõte, kes otsib rahastust. 600€ on tegelikult Baltikumi börsidel täiesti arvestatav summa, millega näiteks ennast tõestanud ettevõtte aktsiaid osta, olgu selleks Tallinna Vesi, Tallinna Kaubamaja või Tallink. Miks peaks ratsionaalne investor valima Siidrikoja kui samal ajal on võimalik osta ‘turvalisemaid’ ettevõtteid, kelle suhtlus (raporteerimine) investoritega on reguleeritud börsi reglemendi järgi?
10€ või 100€ kaupa investeerimine võimaldab investoril oma investeeringuid hajutada. Keskmist palka teeniv noor inimene, kes näiteks 100€ kuus suudab säästa, peaks koguma 6 kuud raha, et saada 1 investeering Siidrikoja näitel. Ja kui see peaks juhtumisi upakile minema, siis on kaotuseks 6 kuud aega. Maailmakuulus investor Warren Buffet tavatseb öelda, et oma raha kaitsmine peaks olema iga investori investeerimise aluseks. Juhul kui investor soovib nüüd võtta portfelli näiteks 10 erinevat ettevõttet, siis kui iga ettevõtte minimaalne osalustasu on 600€, teeb see summaks 6000€. Pean tõdema, et minu ühisrahastuse investeeringute portfell täna on ca 8000€ ning ma ei näe omalt poolt võimalust, et väga suurtesse omakapitali investeeringutesse sisse minna. Kui aga minimaalne osalustasu oleks näiteks 50€, siis oleksin kindlasti panustanud Siidrikoja ettevõtmistesse ning miks mitte isegi laiemalt sõprusringkonnas tutvustanud Siidrikoja tooteid. Siidrikojal on selles mõttes unikaalne võimalus oma tooteid turundada sääraselt nagu ükski teine ettevõte tänaseks ei ole seda Eestis saanud teha.
Siinkohal ei pea mina oma 50€ vähemtargemaks rahaks kui seatud 600€ minimaalset piiri. Lihtsalt investorite võimalused on erinevad. Ükski platvorm ei soovi enesel rumalat raha, kuid keegi ei saa öelda kust hakkab rumala raha summa ja kust mitte.
Teine faktor on portaali käimatõmbamine. Kui näiteks kinnisvara ühisrahastusplatvorm Crowdestate suudab kaasata 360 tuhat eurot 2,5 tunniga, siis näiteks Fundwise on suutnud Siidrikojale koguda avalikult vaid paarkümmend tuhat üle kuu ajase perioodiga. Esmalt tuleb luua usalduslik suhe ja pakkuda võimalust väikeselt proovida. Hiljem, kui on näha, et projektid täituvad väga kiiresti, siis saab juba limiite seada. Näiteks UK platvorm Seedrs on kaasanud miljoneid naelasid investeeringuteks ning nende minimaalne sisenemislävi on 10 naela.
Kokkuvõtteks:
– kuidas saab olla veendunud investor tänavalt, et näiteks Siidrikoda on perspektiivika meeskonnaga hea ettevõtmine? Ma usun, et kompetents puudub ning siidriusku inimesi ei ole täna nii palju, kes avalikult tuleksid ja investeeriksid. Teie kampaania võib osutuda edukaks kui Teil peaks olema strateegiline investor, kes paneb puuduva osa täis.
– tarka ja rumalat raha ei ole võimalik eristada
– madalam sisenemisbarjäär loob minu hinnangul võimaluse aktiivseks kaaskonnaturunduseks (soovitusturundus), kus investor räägib tootest ise edasi
– väikene raha ei pruugi olla lõppkokkuvõttes väike. Väga edukaid lugusid on maailmas kümneid, kui mitte sadu. Isegi Eestis. Keegi meist ei soovi investeerida vaid 10 või 20 eurot. Aga on ka selge, et kõik ei suuda investeerida 600€ korraga. Projekte ja võimalusi on lihtsalt liiga palju ning omad valikud tuleb teha.
Ühisrahastuse mantraks peetakse jätkuvalt hajutamist.
MeeldibMeeldib
Kindel ei saa olla, kuid veendumust annab parandada küll. Siinkohal on Sinu viide Buffetile täiesti õigel kohal. Parim viis oma raha kaitsta on teha ära kodutöö ja tutvuda võimaliku investeeringuobjektiga põhjalikumalt. Selleks on tänases infoühiskonnas palju võimalusi ja Eesti väiksus tuleb siin omakorda kasuks. Saab käia kohapeal ja peaaegu kõik tunnevad kõiki. Meeskonna võimekus asju ellu viia on ju määrav.
Korraliku kodutöö vastand on hajutamine. Hästi hajutatud portfelli puhul pole enam võimalik end piisavalt kursis hoida oma investeeringuobjektide käekäiguga. Tulemuseks on sageli null-mäng: mõni investeering toob tulu, mõni kaotab raha. Mängu tuleb Pareto printsiib – 20% investeeringutest toob 80% tulu 🙂 Ülejäänutest suur osa toodab miinust (tõenäoliselt)
Oleme kaalunud sisenemisbarjääri madalamaks toomist, kuid FW platvormi meeskond ei soovita seda käivitunud kampaania puhul teha, sest osa investoreid on juba oma otsuse teinud ja me ei kohtleks kõiki investoreid siis võrdselt. Sinu argumendid laia investoritebaasi kasuks on siiski täiesti mõtlemapanevad just siidrikoja spetsiifikat arvestades. Kui me praegu muuta ei saa, oleme järgmine kord kogenumad.
Siiski on mingi investeerimisraha suurus mõistlik juba kasvõi väärtpaberikonto halduskulusid arvestades.
Kokkuvõttes: me ei ole pannud kümmet aastat sihipärast tegevust selleks, et raha kaotada, ei oma ega võõrast raha.
MeeldibMeeldib
Jah, nõustun FW tänase soovitusega mitte piire allapoole tuua käesoleva kampaania raames. Tegu oleks investorite ebavõrdse kohtlemisega. Siiski tasuks seda vast kaaluda kui peaks juhtuma, et rahastusperiood lõppeb ebaedukalt ning hakkate käivitama uut rahakaasamist.
Tõepoolest, Buffetti mantra ütleb ka seda, et hajutamine on lollidele – õpi tundma väheseid ettevõtteid, kuid ole nendes veendunud. Ma ise kardan, et minul ei ole pädevust hindama kas Siidrikoja rahavood ja arengupotentsiaal on adekvaatne või ebakõlaline. Sama lugu on ilmselt ülejäänud inimestega, sest meil puudub konkureeriv turg. Ameerikas on suurte börsiettevõtete tulemustes hea tuhlata – seal on ettevõtteid ühes ja samas sektoris küllaldaselt, et luua võrdlusbaas ja hinnata perspektiivi ühe või teise ettevõtte najal. Sestap on ka hajutamine ühisrahastusinvestoritele minu meelest väga pädev soovitus, eriti just omakapitali investeeringute puhul (kas Eestis on mõni teine sarnase kaliibriga kaua tegutsev ettevõtte, kelle majandustulemustest saaks midagi välja lugeda?).
Siidrikoja puhul usun, et potentsiaali võib olla. Teie arendustest TFTAKis olen väga pinnapealselt kuulnud juba paar aastat varem (olen mingis mõttes tuttav TFTAKi inimestega) ning selles mõttes olete hea näide, et reaalne uute lahenduste katsetamine käib. Siiski pean tõdema, et täna ei ole mina valmis astuma pardale kohe 600€ panusega.
Siidrikojale soovin edu, minu huvi on tugev ja toimiv ühisrahastus nii inimestele, kinnisvarasse kui ettevõtetele.
MeeldibMeeldib
Eks see peaks veidi platvormipidaja ülesanne ka olema, et veenduda tiimi ja äriprojekti elujõus. VC puhul (milleks see projekt selgelt kvalifitseerub) on suurimaks edu garantiiks kogenus ja toimiv tiim – kui nt teha skooringumudel, siis võiks tiimil olla 50% suurune osakaal.
Teine teema, mis equity crowdfundimisega üles kerkib, on õiglane valuation – sellest on palju kirjutatud ning lühikokkuvõte on see, et ühisrahastatud equity valuationid on tavapärasest kuni 2x kõrgemad – põhjuseks eelkõige inimeste käes oleva vaba raha hulk. UK kohta lugesin hiljuti artiklit, kus riskikapitalistid kommenteerisid ühisrahastatud equity diile ning ütlesid, et nemad selle pealt küll siseneda ei julgeks.
Eks siis siit teine ettepanek Fundwise’i pidajatele: valuation ja selle alused avalikuks, sh. nt võrdlusgrupp – ehk investorina tahaks ma teada, et ma sisenen mõistlikkusse ärisse mõistlikel tingimustel.
Aga Siidrikoja idee on hea – pöidlad pihku, et sellest üks korralik äri saaks!
MeeldibMeeldib