Inimesi võib jagada nendeks, kes koguvad nagu elaksid nad igavesti ja nendeks, kes raiskavad nagu sureksid nad juba homme. (Aristoteles, 384 BC–322 BC)
Mõned päevad tagasi kuulasin üht järjekordset podcasti (eesti keeles taskuhääling), kus jäi kõlama investeerimisnõuanne alustavale investorile: ära investeeri raha, mida Sul ei ole!
Ameerika ärikultuuris on ebaõnnestumisest rääkimine tavapärane, samas kui Euroopa kultuuriruumis loetakse ebaõnnestumist mustaks plekiks, mida keegi enesele ei soovi.
Edu sõltub paljuski meie tahtest õppida ja kohaneda meid ümbritseva keskkonnaga. Sestap peame enesele pidevalt esitama küsimusi miks me midagi teeme või kuidas me seda teeme? Isegi kui ebaõnnestume, siis tuleb jällegi küsida miks nii läks ja kas tulevikus saaks asju kuidagi paremini teha? Töö iseendaga peab olema püsivalt kestev ja sellel peab olema meile tugev mõju.
Hullumeelsus on teha sama asja ikka ja jälle ning loota erinevat tulemust.
(Albert Einstein)
Kui meil puudub raha investeerimiseks, siis peaksime vaatama peeglisse – kapitali puudumine indikeerib, et teeme midagi valesti või hindame riske tegelikult madalamaks. Seega esmalt tuleb iseendale tõestada, et raha ei vihka meid ja me suudame seda koguda ning seejärel tööle panna. Võõrast raha on alati kergem kulutada.
Ära investeeri raha, mida Sul ei ole! (Näiteks laenuraha) Vähemalt mitte nii kaua kuni suudad näidata mõistlikku tootlust enda varadelt.
Rahapuu portfell 
Alustavale investorile on see kindlasti õige soovitus, kuid pikemas perspektiivis on ainult oma raha investeerimine väga piirav tegur.
Oluline on seejuures tegeleda ka vara kaitsega, et juhul, kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud, ei jääks kogu oma varast ilma. Ettevõtmised lähevad ikka aia taha ja see on normaalne ning laenu võttes tuleb seda ka laenuandjale selgitada.
MeeldibMeeldib
Ma arvan, et selle soovituse kaudsem mõte oli see, et tuleb saada kogemusi, tuleb kujundada vaade ning alles siis tegutseda. Ehk et kiiresti rapsimine ei pruugi edu tuua.
Vara kaitse osas nõustun. See on Warren Buffettlikult öeldud! 🙂
MeeldibMeeldib
Laenu kasutamine võimenduseks on jah selline üsna libe tee. Minu arvates siinkohal ei ole ka väga vahet, kas oled kogenud või mitte, sest on ka väga kogenud investorid end laenurahaga võimendades põhja lasknud ja üldse ei imestaks kui nii mõnigi üle ühe korra.
Ühe hea näitena võimendusega kaasnevate riskide osas oli ka see USA börsil toimunud flash crash, kus võimendusega positsioonis olnud inimesed võisid sisuliselt minutite jooksul väga suurest osast oma rahast ilma jääda, sest positsioon läks laenu katteks müüki.
Eriti ohtlik on võimendus veel siis, kui kogemus piirdub ainult eduga, sest siis tundub loogiline samm võimendada ja oma edu kiirendada 🙂
Kirjutasin kunagi sel teemal ka postituse, et millal minu arvates on mõistlik laenu kasutada ja püüdsin seal pisut detailsemalt lahti seletada seda, kuidas võimenduseks võetud laenust saab väga kergelt tarbimislaen, ilma et seda ise tähelegi paneks. See risk on ka sisuliselt kõigil olemas, kes eraisikuna laenu võimenduseks kasutavad.
Samas teatud juhul minu arust ilma võimenduseta pole väga mõtetki tegutseda. Näiteks isiklikult kinnisvarasse ilma võimenduseta ei investeeriks. Kuigi Ramsey koolkond vist teeks ka seda täielikult laenuvabalt?
Aga siis tuleb juba mängu tõesti see, mida Sander mainis ehk vara kaitse. Sama ka äri puhul. Igat äri ilma laenurahata käivitada/arendada pole mõistlik, aga siis peaks olema ka kaitse olemas, et kui ei lähe nagu plaanis, ei oleks eraisiku pankrotti ja ei elaks tänaval järgmised 4 aastat (loe: ära käenda ärilaene eraisikuna :)).
MeeldibMeeldib
Algajatele on minu meelest soovitus päris hea, eriti selles valguses, et “kui Sul raha praegu ei ole, siis ilmselt põhjusega!”.
MeeldibMeeldib
Rikkaks saamise ABC juurde kuulub ka see, et ilma laenurahata suhtraske rikastuda. Oli vist 30% see mis portfellist võiks võimendatud olla ja siis ajalooline keskmine suhtok tootlus tuleb. Eestis muidugi intressid kõrged. Lisaks on võimenduse kasutamiseks selline magus aeg olemas nagu kriisi põhi – kestab ca aasta, kus aktsiad on põhja müüdud ja kellegil pole suurt jõudu neid üles osta – enamus A-listi aktsiad siis 2-5 x madalamad raamutupidamislikust väärtusest – viimati siis 2008 kanti oli see arg
MeeldibMeeldib
Aga kas sa ise ostsid 2008? Mina ei ostnud, sest arvasin, et hinnad kukuvad veelgi. Teoorias on jah kõik igati lihtne: osta odavalt ja müü kallilt.
Mina isiklikult laenuusku ei ole ja pigem magan rahulikult, sest kaotada on mul vaid iseenda raha. Raha võib aga alati uuesti teenida. Eriti umbusklik olen ma selliste inimeste suhtes kes hakkavad ka oma sõpradele ja sugulastele oma “geniaalseid investeeringuid” tutvustama. Väga suure tõenäosusega jäävad nad ilma lisaks rahale ka sõpradest.
MeeldibMeeldib
Mulle tundub see 30% üsna pastakast imetud reegel. Oleneb ikka väga palju rahavoogudest, majandusoludest, sinu riskitaluvusest, teadmistest, laenutingimustest jne.
Isiklikult aktsiatesse küll nii suure võimendusega minna ei julgeks ei kriisi ega buumi ajal. Liiga suur volatiilsus ja edu põhja ennustamisel. Kui laenu antakse näiteks kuni 50% ulatuses sinu aktsiate väärtusest, siis 30% võimendusega võib täitsa kehvasti minna, kui ikka päris põhjast ei ostnud.
Teine asi on muidugi ka see, et enamik inimesi väga ei saa seda võimendust enam siis, kui veri tänavatel. Kui võrrelda eelmise kriisiga, siis ega pangad nii kergekäeliselt enam laenu igaühele ei andnud.
Ehk teoorias on asi üsna lihtne, aga praktikas on suur võimendus ka tihtipeale kõige kindlam viis investeerimise käigus pankrotistuda.
MeeldibMeeldib
Vaid isiklikul kapitalil investeerimine pärsib jälle kasvu ja täielik laenuraha vältimine on omamoodi äärmus. Kas see ikka on niiväga väljamõeldud reegel. Optimaalseim laenu osakaal on ilmselt küll 25% mis parima tulemuse peaks andma, võttes aluseks seljataha jäänud 80 aastat buumi aega. See väide põhineb tegelikult mõningal rehkendusel ja eeldama peab ka, et me ei sisene pikaajalisse stagneerumise keskkonda [usa turg on ikkagi tegemas oma kolmandat ja teoreetiliselt selle megapullituru viimast sööstu(arvestama peab)]. Lõppudelõpuks on ka börsifirmad laenukapitalil, kasum liigub enamuses teenindamise katteks, näiteks aktsionärile dividendiks, ja ometi on saadud hakkama.
MeeldibMeeldib
Täitsa nõus, et teatud hetkel võiks ka laenuraha kaasata (ja nagu mainisin, siis kinnisvara ilma selleta ei puutukski üldse isiklikult). Samas selline jäik reegel ei tundu eriti mõistlik ja börsifirma rahavoogusid ei hakkaks alustava eraisikust investori omadega küll kõrvutama. Päris üks-ühele paralleele siin tõmmata ikka ei saa.
MeeldibMeeldib