Tai reisimuljed, osa 3

Tai reisi esimest osa loe siit, teist osa siit.

„Thank you for choosing our company!“ lausus umbes minu vanune giid meie laevareisi alguses. See oli umbes ka suhteliselt kõik, mis ma aru sain, sest ülejäänud inglise keel oli jällegi selline nagu ta oli. Hooti oli hästi aru saada, siis viskas mingisugust suvalist teksti sisse.

Laevareisi seltskond oli suhteliselt kirju. Meie neljakesi, paar prantslast, mõni inglane ja peotäis hindusid. Oli ka selliseid, kellest ei olnud võimalik aru saada, kes ta on ja õigupoolest puudus mul huvi teada saada. Enamasti oli tegu noorte inimestega, kuid ühe hindu naisterahva elurattal võis tiirelda seitsmes või kaheksas kümme. Kange mammi, et end üldse kaasa pressis!

Meie valisime liiklemiseks kiirpaadi. Valikus oli kolm erinevat paaditüüpi: longtailboat (900BHT), big boat (1250BHT) ning speedboat (1500BHT).  Kuna kiirpaadiga oli võimalik rohkem kohti näha ja läbi sõita, siis mõtlesime, et ei hakka muude kõkatsitega oma pead vaevama. Ilmselt tegime õigesti, sest kiirpaadiga oli suhteliselt mugav ja kiire edasi liikuda. Miinuseks võib aga lugeda seda, et olime laeva vööris, kus puudus peavari ning Tai päike pani eestlase naha korralikult särisema. Eriti mul, kes igasugustest kreemidest, tablettidest või muudest medikamentidest enamasti väga kõrge kaarega üle vaatab. Õpetlik osa on see, et päikesekreem peaks alati kaasas olema ning tore oleks kui keegi on taibanud kaasa võtta põletikku alandavad valuvaigistid. I hate myself.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAEsimene peatus oli kusagil maagilisel rannal, mis kubises inimestest. Kujutan ette, et sipelgapesas ei ole ka nii palju sipelgaid, kui seal rannal inimesi. Siiski leidsime enesele valgel liival mingisuguse kohakese ja tatsasime elevantide kohaselt kohe vette ennast jahutama.  Kümne meetri kaugusel kaldast oli vesi mul üle pea ning jalad põhja naljalt ei puutunud. Vees oli mõnus! Ainult pisikesed kalakesed tulid päris tihti uudistama ning mulle tundus, et nad tahavad mind nahka pista.

Saarekene ise jättis mulje Kiplingi Mowglist, kus mäed ja eksootilised puud olid tavapärased. Eesti lehtpuud, kollane liiv ja võssa kasvanud paadikuur tundub selle kõrval ikka päris inetu. Kuigi usun, et Tai inimesed näeksid meie kohalikes oludes enda jaoks kõvasti eksootikat. Tunnikene vabat aega hakkas otsa saama ning aeg oli edasi liikuda järgmise saare suunas!

Õigemini nüüd on mul mäluauk, sest ma ei mäleta kas enne Panyee saart oli ka mingisugune muu saar või mitte. Ilmselt nälg ei lase hästi mäletada, sest Panyee saarel pidime saama süüa. Yesss!

Söögiga oli muidugi see teema, et kuumas kliimas väga palju süüa vaja ei olnud. Enamasti sõime tugevamalt korra päevas – õhtusööki. Hommikul nosisid mõne poest ostetud prääniku ja lõuna ajal passisid nagunii kusagil rannas, kus süüa väga ei saanud ega tahtnudki. Söögi puhul tuleb arvestada, et kohalikud mahlad on väga magusad ning janu kustutamiseks tasub parem vett võtta. Kokkuhoidliku eestlasena kummutasin ma teinekord hotelli hommikusöögilauas klaasi kolm-neli ära, kuid janu jäi. Kindlasti tasub küsida kohalikku omletti ning puuviljadest arbuus võiks jääda söömata. Ananass oli hea. Probleem selles, et külmikusse nad ei oska puuvilja panna ning +25 kraadi juures ei tundu värske (paar tundi seisnud) puuvili kõige parema maitsega olla. Süüa ju võib, kuid siis tasub jällegi arvestada mõne lähedal asuva potiga. Kunagi ei tea, millal terav valu kõhtu lüüa võib.

Panyee saar on huvitav saar. Seda tasub minna lähemalt uurima, sest palju on koduletikesi, kus igasugust Hiinas toodetud kraami müüakse. Ehetest kuni enekapulkadeni (ostsin ka ühe sellise Phi-Phi saarelt, tuus asi!). Jällegi kõike saab ning kaubelda tasub, sest esialgne hind on enamasti kuni 2x kõrgem lõplikust hinnast. Muuseas – 100 bahti on umbes 2,7 eurot. Teinekord läks päris palju energiat vaidlemise peale, et hinda veel 100 bahti alla saada. Sest sajakas on ju suur summa! Bahtides. Eurodesse ümber konverteerides hakkas meil enamasti kergeltöelda häbi, sest alles siis hoomasime, et kraakleme paari euro üle.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAPanyee kalurikülakene on ehitatud ühe päris kõrge kaljunuki kõrvale. Kuigi maismaal tundus palju ruumi olevat, siis sisserännanud indoneeslased otsustasid oma küla rajada just mere peale. Mõnes mõttes tark otsus, sest kalurikülast on saanud vaatamisväärsus koos hea restoraniga ning paljud reisikorraldajad viivad inimesi sinna ostlema või sööma. Giid ütles kohe alguses ära, et sellel saarel “no sexy-sexy” ehk kõik naised peavad oma jalad-õlad kinni katma. Vastavad riidejupid peab igaüks ise leidma. Oli ka muidugi neid turiste, kes soovitusele vilistasid ja sisulisel bikiinides ringi rahmeldasid. Iseenesest mingisugune austus võõrustava pererahva suhtes võiks jääda.

Söök oli väga hea – laud oli suhteliselt rikkalikult kaetud ning vett ja riisi toodi pidevalt juurde. Ainukene asi, mis mind häiris, oli prantslastest meestepaar, kes matsutasid valjemini kui vanaema laudas olev seakari. Ma ei saanudki aru, kas tegu oli rahvusliku eripäraga igasuguse toidu söömisel, või sattus meile lihtsalt kehvad eksemplarid sellest rahvusest, sest isegi laeval pakutud ananass ja arbuus mäluti nii piisavalt valjusti ära, et India ookeanis uus tsunaamialge tekkida saaks. Aga anname poistele andeks, sest soengud olid neil väga ultramoodsalt seksikad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAPanyee saarest järgmine saar oli šeimsbondi saar. Giid oli väga uhke, et 1974. aastal filmiti mõni kaader filmist The Man with the Golden Gun just selle saarekese tipus. Tegelikult läksime meie selle saare kõrvalolevale saarele, sest kui Te pilti vaatate, siis šeimsbondile endale oleks olnud väga raske minna. Üldiselt aga oli tore teha vahepeatus, sest temperatuur oli igasuguse taluvuse piiri lõhkunud ning minusugune valge vaal Eestist vajas jahutust. Mulle nii meeldib, et vaid mõne meetriga oled üle pea vees (Saaremaal kõnnin teinekord paarsada meetrit maha ning vesi on ikka vaid kõhuni). Enne vees käimist tuli turistidele kohustuslikud pildid ära teha – viis pilti sellest saarest, kuus pilti sellest puust ning seitse pilti merest, nagu see ikka käib!

James Bondi saare jätsime umbes kella 2 paiku maha, et suunduda kanuutama. Ma muidugi mõtlesin, et nüüd lähemegi reaalselt kanuudega sõitma. Mul on aer, sõbral on aer ning naised istuvad ees ning meie sõtkume. Tegelikult ootasid kohalikud kanuumeistrid meid mingisuguse huvitava saare juures ning kogu plaan oli rangelt kindel: nemad sõidutasid meid teatud ringi mööda ning hops tagasi kaatrisse. Giid palus, et kui paadireisile tulnud inimestel on võimalik, siis jätaksid ka jootraha pisut – pidavat tegema ääretult rasket tööd (meie kapten oli küll peast sõge, sest tal oli vaja igast kaljupraost läbi ronida ning kõval sõitvatele kanuudele pähe teha. Umbes nagu Kuressaare-Tallinn ralli peale Virtsu jõudmist – võidab see, kes kiiremini Tallinnasse jõuab ning möödasõiduralli algab). Otsisin 40 kohalikku rahakotist ning panin igaks juhuks tagataskusse. Sõber tegi sama ning ilmselt olime me ka ainukesed idioodid, kes kohalikele kanuusõidu lõpus raha andsid. Aga sellise motivatsiooni eest võis ju selle eurokese annetada.

Viimane külastuspaik enne sadamasse jõudmist oli jällegi mingisugune saarekene. Sedakorda aga pidime atraktsioonile jõudmiseks läbima 100 m pikkuse pimede kaljulõhe, mis oli kohati päris madal. Giid räuskas üle rahva, et nad oma pead ära ei lööks. Mul oli temast kahju, sest lõpuks oli tema ainukene, kes oma peakese vastu mineraale kolistas. Atraktsiooni sisu jäi mulle tegelikult arusaamatuks, sest kalju lõpus oli mingisugune mäesisene ‘oaas’, mis oli mudane ja suhteliselt pime. Aga võib-olla kaljulõhe oligi peamine atraktsioon? Ühesõnaga lõpus hakkas juba väsimus peale tulema ning enam ei jaksanud väga olla. Keha kuumas päikesest ning ootasin, mil saaks vaid hotelli basseini, et seal külmemas vees pisut jahutust leida. Ennem aga mõned turistipildid!

Tagasi sadamasse jõudes avastasime, et vahepeal on korralik mõõn toimunud. Vesi oli oma meetrikese sügavuses langenud ning seetõttu saime kaldale päris kaugel kai otsas. Väga põnev oli näha lõputuid paadikesi, mis olid kummuli täpselt selle koha peal, kus hommikul oli sügav vesi.

Kas ma meie lõbusast autojuhist juba rääkisin? Sellest, kes gaas-pidur-gaas-pidur-kamm-gaas-pidur skeemiga mööda Phuketi saart tuhises? Hull vana ja vaene Toyota bussikene. Ning vaesed meie, kes unustati hotelli ära visata, sest onu lihtsalt unustas. Kõige ekstreemsem osa oli kindlasti bussijuhil, sest sellist sõitu polnud me keegi veel saanud. Ma pole ennem oma elus risti ette löönud, kuid nüüd tuli seda paaril korral teha. Ja tal jäi veel sellejuures aega üle, et juukseid kammida!

Kolmanda osa lõpp

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s