Tai reisimuljed, osa 2

Tai reisimuljete esimest osa loe siit.

Juba järgmise päeva hommikul kella 8 paiku olime Phuketi lennujaamas. Phuket on suhteliselt suur saarekene, mille ühes otsas asub lennujaam ning teises otsas Phuketi linn ise. Meie valisime oma hotelli sihtkohaks Patongi, mis on üks lahesopp saare läänetiivas. Hotell kandis nime Casa Del M ning asus ta suhteliselt väikese tänava ääres. Ühel pool vaatasid vastu palmid ja mäed, teisel pool sillerdas linn oma täies hiilguses.

Kesklinna liikusime enamasti jala, et tutvuda kohaliku eluga. Tänava äärest oli võimalik osta pannkooki, jääjooke ja napsu. Valikust ei puudunud ka kana- või vorstivardad. Kuigi paljudes reisifoorumites räägitakse, et tänavatoit on maitsev ning seda tasub proovida, siis igaks juhuks olge valmis, et kõht võib hommikul hakata ootamatult laulma Mozarti seniavaldamata sümfooniat.

Hotelliga võisime väga rahule jääda. Mõnus rõdu, asjalikult suur tuba ja kaks basseini tegid meie olemise seal väga heaks. Ülim oli õhtul rõdule kokku tulla, Changi (kohalik õlu; müüa ka Eestis) kummutada ja sushit nosida (mida muuseas pakutakse poes külmaletis müüa).

Kui mina ise olen tavaliselt väga laisk ringi liikleja, siis õnneks sattusime sedakorda reisile aktiivsemate inimestega. Juba teisel Patongis viibimise päeval purjetasime longtail paadiga Freedom Beachile päikest võtma. Meri oli türkiissinine ja maitses kui soolasupp. Õnneks suuri õlilaike (nagu Egiptuses) veepeal ei hõljunud, mistõttu kasutasin kogu aeg võimalust minna vette suplema. Katsu sa Eestis sellist asja keset jaanuarikuud teha!

Rannale saamine on iseenesest väga lihtne. Lähed Patong beachile, kõnnid ringi ja ootad kuidas kohalikud müügimehed nagu noored sipelgad sind piirama hakkavad. Speedboad, longtailboad, bigboat – kõike saab! Ütled, et tahad minna Freedomile ning nemad ütlevad hinna per kärss. Sina ütled oma hinna ja ootad tema „Okayyy” ära ning astud paati. Umbes 10-15 minutiline reis kulmineerub Freedomil, misjärgi küsitakse, et mis kell tagasi koju tahate saada? Leppisime kokku kell 17.00 ning sel ajal oli paat ka järgi. Tasustasime alles siis kui teenus tarbitud – kui raha ennem anda, siis võib juhtuda, et kell 17.00 oled üksi oma rannakesel. Kui ma hästi mäletan, siis edasi-tagasi ots läks 400 kohalikku per naase.

Tagasiteel lonkisime mööda suhteliselt suurt tänavat, kus avastasime toiduturu. Umbes 10 kauplejat pakkus oma toitu ning otsustasime, et tuleme siia õhtul tagasi. Mulle jäi sealt silma varda otsas küpsetatud terve kala, mida tahtsin kindlasti proovida.

Vahepeal käisime hotellis end pesemas ja jalga puhkamas, sest hotellist kesklinna oli umbes 2 kilomeetrit. Loomulikult võisime alati valida kojusõidu takso või tuk-tukiga, kuid see ei oleks erilist avastamisrõõmu pakkunud. Pealegi tahtsid nad iga otsa eest saada mitusada kohalikku, mis isegi Eestis oleks liiga kõrge tariif. Siiski on pull kuulata tänaval kõndides kuidas iga taksojuht koogutab küsides sulle järgi „tuk-tuuuuuk”. Seal ei kiputa väga hästi aru saama, et kui viiele oled ei öelnud, et siis kuuendat ka ei taha. Ikka pakutakse.

Tuk-tukid tähendavad Tais suhteliselt ühte asja, kuid näevad välja erinevad. Kujutan ette, et algupäraselt motika ja käru kombinatsioonist alguse saanud transpordivahend oli edasi arenenud pisikeks kastiga autoks, mille kastis olid istekohad, kaks võimsat kõlarit ning kilomeetrine jõulutulede võrgustik (loe: led lambid). Vajadusel pandi peale Lady Gagat, Metallicat kui kohalikku tümpsvalleraad. Rolleri ja heinakäru kombinatsioonis tuk-tukke võis leida Ko Lantalt, kus Phuketis leiduvat miniauto sarnast tuk-tukki väga harva sai näha.

Oma esimese täispika päeva õhtul otsisime järgmiseks päevaks mingisugust aktiivsemat tegevust. Erinevaid turismitelgikesi külastades jõudsime lõpuks otsusele, et läheme kiirpaadituurile mööda erinevaid saarekesi. 1500 kohalikku vaesemana jäime järgmise päeva reisi ootama juba varem mainitud toiduturul. Sain sajaka eest omale sobiva kala ja 280 kohaliku eest ämbritäie joogipoolist. Bucket cocktail oli Patongis suhteliselt vähe levinud joogilahendus, mida näiteks Phi-Phi saarel leidis väga paljudes kohtades. Tegemist on šašlõkiämbri mõõtu pangekesega, kuhu sisse keeratakse kokku erinevad vedelikud. Mina tellisin Blue Hawaii nimelise kokteili, mis nägi välja neoonsinine ning maitses väga hästi. Esialgu võtsime pange kahe peale, sest üksinda tundus sellise joogi tarbimine üle liia käivat. Phi-Phil selgus, et pang näkku on täpne ports.

Hommikul kaheksast pidime olema valmis hotellist pealekorjeks ning siis suundusime edasi Ao Nangi sadamasse, kus kiirpaat meid ootas. Kuigi meie reisiseltskond oli neljaliikmeline, siis kiirpaat mahutas umbes 25 kamraadi. Omaette ooper oli sadamasse viiva bussiga, mida juhtis pisut närvihaige härrasmees. Kiirendamine, pidurid blokki, kiirendamine, pidurid blokki. Korda seda umbes sada korda veel. Kõige lõpuks oli muidugi tore moment see, et meid unustati meie hotelli juures maha panna. Vaene Toyota Commuter buss, mis iga päev sellist valu peab läbi elama.

Kusjuures autopark oli Tais väga uus. Alla 2000. aasta masinat oli sealt väga raske leida, enamasti oli tegu suhteliselt vähe sõitnud Toyotadega. Leidus ka muid marke, kuid märkismiväärselt vähem. Näiteks Euroopa toodangut BMW või Mercedese näol oli väga üksikuid eksemplare. Ilmselt võib olla asi selles, et parempoolse rooliga eurooplaseid ei toodeta kuigivõrd palju? Taksodena kasutati enamasti Toyota Corollat, bussiks oli Toyota Commuter (Hiace). Ko Lantal hakkas silma aga selline nähtus, et suur osa autopargist olid kastiga maasturid. Uued Toyotad, Fordid ja Isuzud.

Buumiaegne Eesti ei ole ka Tai inimestest mööda läinud. Inimesed ise elasid imelikes onnikestes, mida mina tihtipeale majaks nimetada ei julgeks. Õues seisid aga väga uhked maasturid, mis ilmestab hästi seda pilti, mida tänases Eestis näha võib: Mustamäe paneelmajade parklad on täis uhkeid autosid. Aga võib-olla saan ma maailma asjadest lihtsalt valesti aru.

Teise osa lõpp.