Tai reisimuljed

Mulle ei meeldi reisida, sest selles on minu jaoks liiga palju muret ja vaeva. Ma ei ole muud maailma kunagi vaadanud sellise pilguga, et sooviksin Eestist tungivalt minema saada ja uute asjadega tutvuda. Need vähesed korrad, mil olen Eestist välja käinud, on mind kõige rohkem hämmastanud öine autosõit Riia ja Tallinna vahel eelmise aasta suve lõpus, kui sumedas suveöös rahulikult kulgedes oli aega omi mõtteid mõelda ja vaikust nautida. Selles oli midagi müstiliselt head, mida sel suvel kindlasti korrata sooviks.

Sestap olin algava Tai reisi suhtes esialgu pigem skeptiliselt häälestatud. Kusagil tagumises ajusopis virvendasid pildid rahanäljas egiptlastest (käisin Egiptuses veebruaris 2012), kes igal võimalikul hetkel üritasid Sinu tagumikku lohku tõmmata. Tänan, ei!

20150117_142702
Sheremetyevo lennujaamas. 90% lennukitest kuulusid Aeroflotile..

Võtsime suure riski. Venemaa on viimasel ajal olnud tõsises poliitilises sõjas Euroopa Liiduga ning meie plaanisime lennata Aeroflotiga Soome Vantaa lennujaamast Bangkokki vahemaandumisega Venemaal Sheremetyevo lennujaamas. How hard can it be, right?

Esimene sekeldus juhtus muidugi Tallinna-Helsingi laeval, kust ennast peaaegu suutsin maha jätta, sest olin printinud välja kaks topeltpiletit ning enda oma üldse printimata jätnud. Õnneks skeptiline kassatädi Olga ajas asja korda ja trükkis mulle uue pardakaardi.

Mind üllatas Aerofloti külalislahkus. Mis sest, et peale viiendat korda kõnetamist tuli tädi ikka venekeelse jutuga, siis võisin olla õnnelik – söök saabus. Pooleteise tunnisest reisist ei oleks oodanud toitlustamist ning saadud võiku ja tee olid päris heaks kõhukostiks reisi alguses.

Moskvas oli meil kahe lennu vahel aega umbes 4 või 5 tundi. Lennujaam ise on väga modernne ja uhke, kuid asjaajamine käib seal omade reeglite järgi. Näiteks pidime järgmisele lennule minema väravast 46, kuid tegelikult tehti mingisugune muudatus ja lend väljust väravast 44. Kusjuures tagasitulles oli sama jama, sest värava 29 asemel suunati meid väravasse 32. Ilmsetl seal käivadki asjad nii!

fastforward…

Meie neljaliikmeline delegatsioon astus lennukist maha Suvarnabhumi lennujaamas Bangkokis. Koheselt tundsime midagi sellist, mida Eestis ei ole tunda saanud juba mitu head kuud – soe õhk paitas meie keha. Nautimiseks palju aega ei jäänud, sest juba tuli kiirustada pikki koridore mööda passikontrolli ning seejärel juba vaadata kuidas pagasi kätte saaks. Enne aga pidime ette näitama käsipagasi ning tühjendama taskud telefonist, rahakotist ja kergendama püksid vööst. Meie õnneks Eestit Ebola ohtlikuks riigiks ei peeta, seega eraldi tervisekontrolli suunduma ei pidanud (vaesed afrikaanid!). Sellegi poolest oli huvitav lugeda silte, kus oli kirjas, et Ebola ei levi õhu kaudu ning samal ajal vaadata kuidas pooltel Tai lennuliiklusteenindajatel olid respiraatorid suu ette tõmmatud.

Passikontroll oli esimene põnev nähtus efektiivsest tegutsemisest Tais. Efektiivne jutumärkides! Nimelt oli järjepanu reas kümmekond lauda, kuhu reisijad said järjekorda võtta. Umbes pooled neist ei tegutsenud, sest oli ikkagi laupäev! Või nii mulle vähemalt tundus, sest kiire ei olnud absoluutselt mitte kellelgi. Vahepeal tehti ohvitseride hulgas vahetusi, kuid seda mitte nii, et üks oleks omast pingist püsti tõusnud ja oma koha teisele loovutanud, vaid eelnevalt võttis keegi assisteeriv neiu meie kõrval seisva järjekorra oma järgi ning nihutas neid kaks lauda edasi. Seejärel haakis ta meie järjekorra sappa ning liikus eelmise järjekorra endise koha peale. Alles siis tuli asendusinimene sinna laua taha, kus järjekorrad seisid. Kujutage ette seda kampa eurooplaseid, kes esimest korda säärast tsirkust nägid. Ilmselt paarikümne inimese liigutamine oli kergem töö kui ühe ohvitseri liigutamine.

Lõpuks pääsesime passikontrollist läbi. Iseenesest kogu järjekorras seismisega läks aega vast pool tunnikest, mis ei ole ülearu palju. Pagasi kättesaamisega erilisi probleeme ei tekkinud ja peagi olime vabad liikuma Tai kuningriigis!

Long live the king!

20150118_145255Kohaliku eluga me ei olnud piisavalt hästi kursis, et mingisugust alternatiivset transporti lennujaamast hotelli leida (vahemaa oli umbes paarkümmend kilomeetrit), seega valisime takso. Lennujaamades on taksoga mingisugune omaette teadus, sest spetsiaalsest kohast tuleb võtta pilet ning seejärel tuleb seada sammud pileti peal oleva parkimiskoha suunas. Taksojuht ootas meid seal ees ning nähes nelja inimest koos oma pagasiga Toyota Corolla poole tasamas tehti kiiresti suured silmad pähe. Teised taksojuhid itsitasid pihku ning mulle jäi mulje, et siin vist sõidetakse kuni kaks inimest korraga taksos. Igatahes peale ohkimist tehti Corolla pagasiruum lahti, kust vastu vaatas keskmise kuumavee boileri mõõtu gaasiseade. Ahaa, et selle pärast siis suuri silmi tehtigi! Napilt-napilt mahtusid meie kohvrid pagasisse ning saime istuda autosse, et suunduda Prince Palace hotelli. Peale esialgset puhkimist rahunes härra Somporn (taksojuhi nimi) maha ning tõmbas kohalikule klassikaraadiole hääled sisse. See oli jube. Mulle ei meeldi väga reisida ning ma ei ole seda ülearu palju teinud. Kitsas takso vasakpoolse liikluse ja kohaliku estraadiga tekitas mõtteid, et tahaks maha ja koju tagasi (väsimus rääkis minu eest!).

Poole tee peal tuli härra Sompornile idee, et meie puhul on tegu ilmselt eurooplastega ja makile tõmmati sisse Eesti Skyplusi laadne raadiokanali. Palju parem. Hotelli ja lennujaama vahel oli mitu kiirteemaksu koguvat putkat, kuhu taksojuht andis graatsilise liigutusega 25 või 50 bahti (kohalik raha suhtega umbes 37 BHT = 1 €). Hotelli juures näitas taksomeeter summaks midagi 250 kohaliku kanti, kuid tegelikult tuli välja käia üle 400 kohaliku. Nimelt koosneb taksoarve mitmest erinevast komponendist: kõigepealt 50 kohalikku mingit arusaamatut tasu, siis kiirteemaksud ning kõige lõpuks taksomeetril kuvatav summa.

Prince Palace hotelli vastuvõtt asus 13. korrusel, kuhu sai vaid kolme liftiga. Maja oli ise jaotatud kolmeks sektsiooniks (A, B, C) ning vastuvõtust suunati meid teise sektsiooni. Plaanisime ühe öö veeta Bangkokis ja seejärel lennata Air Asia lennuga Don Mueangi lennujaamast Phuketisse. Hotellituba oli minisviidi laadne, kus oli kaks magamistuba koos elutoaga ja vannituba. Meie tuba oli suhteliselt pime, kuid mitte midagi ülemäära talumatut. Otsustasime teha väikese uinaku, sest olime nii laeva kui kahe lennukiga pidanud vahepeal sõitma.

Bangkok

Bangkok on imeline linn. Ilusate suurte majade vahel on mingisugused uberikud reas. Kaks täiesti erinevat maailma ühes kohas koos, täpselt nagu Nescafe 2 in 1 kohvijook! Sealjuures mõistan peale Tai reisi väga hästi miks Tallinnat peetakse maailmas üheks puhtama õhuga linnaks. Bangkok ja Tallinn ei ole selles osas võrreldavad, esimese puhul on tunne, et loomad on oma suuremad hädad kusagile maja seinte vastu lasknud ning see on koristama jäetud. Tõsiselt!

20150118_145832
Pane tähele elektrikaableid! Õhtul särisesid need tugevamalt kui vardasse aetud grillvorst jaanipäeva aegu!

Lisaks on Tais väga populaarne oma telgikene kusagile tänava äärde püsti panna ja seal igasugust manti müügiks pakkuda. Valik ulatus puu- ja köögiviljadest kuni Armani särkide või kanaliha varrasteni. Kõige saab, kui osata küsida. Aga! Inglise keelega nad ülemäära hästi läbi ei saanud. Sellega seoses meenub mulle kohe üks humoorikas lugu, kus ma arvasin, et Hun Li on haigeks jäänud.

Nimelt läksime õhtul väikese jõepaadiga paarikümne kohaliku eest lähedalasuvasse MKB kaubanduskeskusesse. Ühtepidi oli tegu kaubanduskeskusega, teistpidi aga korrastatud turuga. Kaubelda sai igal pool ja allahindlust tasub alati küsida. Jäime siis ühe leti ees seisma ja naised hakkasid omale kleite välja vaatama. Mina jäin leti peal ilusti reas olevaid trussikuid piidlema. Ralph Lauren, Hugo Boss, Armani ja Calvin Klein kenasti reas. Silt näitas, et ühed trussaarikud maksavad 100 kohalikku (ca 2,5€). Kuna Tais oli temperatuur 25-30 kraadi, siis mõtlesin, et paar paari lisapükse kõlbaks ära küll, nagunii tuleb looma moodi higistada (ja kui veel Hugo Bossina neid pakutakse, siis miks mitte. Hehehh). Olgu, vaatan siis trussareid edasi, kui järsku lükatakse mingi mannekeen pisut eemale vahel vaatab tai naisterahvas vastu, kes räägib, et Sick Hun Li ja Sick Hun Li. Selge, keegi härra Hun Li on haige! Kuid mis mulle sellest? Sõber siis kaugemal seisvana tonkas lõpuks läbi, et Hun Li pole haige, vaid ta küsib six hundred ehk kuussada. Õigupoolest üritas ta selgitada, et eraldi ostes saaksid 6 üksikut paari kuuesajaga, kuid kui võtad 6 korraga, siis saad viiesajaga. Oujee.

Kehva inglise keele oskus on seal tavapärane ja sellest ei maksa ennast ülemäära heidutada lasta. Kas sina teadsid, et helmet on tegelikult melmet? Või fragile võib kirjutada kui flaglie? Kuulmise järgi kirjutatakse vajalikud asjad üles ja nii ongi. Pole siis ime, et Bulgaaria lauluvirtuoos laulis kunagi Ken Lee (dulibu tibu douchoo) ja meie, haritud inimesed, pidasime pika naerupausi selle peale maha.

Esimese osa lõpp

Advertisements

One thought on “Tai reisimuljed

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s