Rahavoog või kapitali kasv?

Möödunud 2008. aasta majanduskriis ei olnud minu jaoks kriis. Mittetöötava tudengina võisin vaid õlgu kehitada, sest koondamised või luksuslikust elust loobumine läks minust täiega mööda. Tagantjärgi vaadates võiks öelda, et kriis oli minu jaoks isegi positiivne, sest 2010. aasta märtsis läksin ühte Eesti mõistes suurde logistikafirmasse tööle ning aprillis tegin oma esimese aktsiainvesteeringu.

Kraapisin kokku umbes 6000 krooni, mille eest ostsin Leedu rõivatootja Apranga aktsiaid hinnalt 3,66 litti. Hiljem lisasin mõne tuhande krooni eest pisut aktsiaid veel juurde (hinnalt 4,99 litti) ja paari nädala pärast müüsin kogu komplekti maha hinnalt 5,27 litti aktsia kohta.

Apranga aktsia (aprill – oktoober 2010)

Tol ajal ei teadnud ma eesmärgipärasest investeerimisest midagi. Kümme krooni taskus oli kordades parem mõte kui kümme krooni kaotatud raha ning sellest talupojalikust loogikast lähtusin. Esimene võit pani end tundma kui maailma kuningat ning salakavala Grinchina mõtlesin, et mis siis kui kogu aeg saaks nii teha? Paneks aga papi sisse ja poole aasta pärast võtaks mõnikümmend prossa kasumit!

Börs – see on ju imelihtne!

Siis oli paras aeg Olympicut võtta hinnalt 1,68€. Mõni aeg hiljem likvideerisin positsiooni märkimisväärselt madalama hinnaga.

Börs – see vist ikkagi ei ole imelihtne?

Ei olnud. Ei ole ka praegu. Eriti peale seda kui oma väikesed näpukesed ühe USA börsil noteeritud biotechi aktsiaga tugevalt kõrvetasin. Mõne mehe jaoks on kukkuva noa püüdmine hobi, mõne jaoks õudusunenägu. Makstud kooliraha raputas paika nii mõnegi asja ja edaspidi proovin investeerimist enda jaoks rohkem lahti mõtestada. See muidugi ei välista, et ma totraid asju uuesti ette ei võtaks. Näiteks eile oli üks lõbus juhtum Börsihai mängus, kus ostsin NQ aktsiat, mis mõne tunni pärast lihtsalt sodiks kukkus. Kahtlustan, et kõrgemad jõud jälgivad minu börsitegevusi eriti suure huviga. 🙂

Investeeringutest saadav tulu on enamasti kahte tüüpi: rahavoog (dividendid, intressid) või kapitali kasv.

Kapitalikasv ehk investeeringu väärtuse kasv pakkus mulle kõigepealt huvi. Rahavooline investeerimine oli igav, sest seal ei ole suuri tõuse! Mingi närused 5% aasta peale, no c’mon, eks! Saage aru: noor mees, veri vemmeldas ja klubi Hollywood oli äge koht.

Ühega ostan, kolmega müün – see kaks protsenti sealt vahelt sobib mulle hästi!

Ühtäkki avastasin, et kui tööl teenin 300-400 krooni päevas, siis aktsiatega õnnestus teenida headel päevadel isegi 500 krooni. Muidugi oli tegu realiseerimata kasumiga, mistõttu järgmisel päeval võisin näha, et kopsakast kasumist oli saanud null ja vahest isegi samasuur miinus. Värske kapitali lisamine börsikontole tundus päris mõttetuna, sest higi, pisarate ja unetundide arvelt teenitud rahasumma oli kui tilk vett ookeanis – ta ei mõjutanud suuresti mitte midagi. Eks see oli ka üks põhjustest, miks ma ühisrahatuse taasavastasin. Plusse tundus ühisrahastus lihtsalt sedavõrd rohkem olema! Eeskätt just sellest vaatenurgast, et iga euro loeb.

Ühisrahastuse plussid aktsiaturgude ees:

• minimaalne investeeringusumma väga väikene (alates 5 eurot)
• hea võimalus hajutamiseks
• pidev rahavoog
• sõltumatus konkreetse ettevõtte tulemustest
• ei pea olema kuigivõrd tark ja kogenud investor

Aja jooksul on mulle selgeks saanud, et kapitalikasvuliste investeeringutega olen ma äärmiselt suur kobakäpp olnud – see teema vajab oluliselt suuremat süvenemist ja väga head distsipliini. Rahavoogude genereerimise meetod aga võimaldab tulemusi lihtsamini mõõta, sest Jaak Roosaare on sel teemal väga hea raamatu kirjutanud (Rikkak saamise õpik). Kui Sa seda raamatut lugema ei ole juhtunud, siis kindlasti tee seda (muuseas, kolmas trükk peaks varsti poodidesse tulema!).

‘Rikkaks saamise õpiku’ põhiteesiks on väide, et kui Sinu passiivsed sissetulekud ületavad Sinu igakuiseid kulusid, siis Sa oledki rikas.

Teades seda lihtsat tõde on investeeringute tegemine psühholoogiliselt muutunud kordades lihtsamaks. Jason Fieber (Dividend Mantra) kirjutab dividendiaktsiatest ning selgitab oma mõtteid sealjuures väga avameelselt. Kel aega rohkem, siis tasuks Jasoni blogi ette võtta ja sealseid postitusi lähemalt uurida. Tema viimase aja mõtted on päris huvitavad olnud – nimelt investeerides kasvavaid dividende pakkuvatesse kvaliteetsetesse ettevõtetesse on talt mitmeid kordi küsitud, et kas ta aktsiaturu langust ei karda? Ta ütleb, et kui ettevõtted on maksnud viimased paarkümmend aastat järjest suuremaid dividende (k.a. viimase majanduskriisi ajal), siis miks ta peaks kartma hetkelist aktsiahindade langust? See on tegelikult ju postiivne! Ta saab osta tulevast (suhteliselt kindlat ja stabiilset) rahavoogu veelgi soodsamalt.

Eesti börsiettevõtted ei ole kahjuks kuigivõrd jätkusuutlikud dividendimaksjad (ja dividendikasvatajad), mistõttu siinsel turul on raske leida häid püsivat rahavoogu pakkuvaid aktsiaid. Mõni dividendiaktsia siiski on, kuid seda on vähe, et hästi hajutatud portfelli luua. Algust saab sellegi poolest teha investeerides järgmistesse aktsiatesse: Tallinna Vesi, Tallinna Kaubamaja, Tallink, Olympic Entertainment Group ja Harju Elekter.

Mina olen konkreetselt võtnud suuna kapitalikasvult rahavoo genereerimisele, et seeläbi finantsilise vabaduse poole püüelda.

Antud postitus on suuresti Jason Fieberi eeskujul ja mõtetel valminud, sest tema konkreetsus ja selgesõnalisus annavad rahavoolisele investeerimisele laiemad mõõtmed.

Kas Sul on selgesõnaline investeerimisplaan olemas?