David James: Loan’s 14 days late in paying? That’s a 50% chance of going bust!

Tauri: I am happy to announce the very first English written guest post in Rahapuu’s blog (by the way, Rahapuu = MoneyTree). First of all I would like to thank David for such a great piece of overdue statistics he has made. I was impressed by some of the results that are covered in this analysis below. Hopefully all of you, secondary market traders, are looking this information that David is sharing with us. Any ideas and thoughts are welcomed in the comment section below. Happy reading!

Introducing a better way to evaluate the overdue portion of your portfolio

Bondoro portfolio pie chart

It always happens this time of the month. I eye my Bondora portfolio and feel that sweaty feeling of impending doom fill my belly when I see the size of the orange portion of  the investment pie chart.
Panic soon turns to general outrage. I mentally shake my fist at the screen in front of me and feel like shouting  “Time to pay up, you deadbeats! I’m not running a charity here!” But then something surprising happens near the end of the month: people start sending in their payments, and the big orange wedge of doom retreats, allowing me to rest again, at least for a few more weeks until the cycle repeats itself.unnamed

Experienced investors have learned over time that late payments are a regular and acceptable part of p2p-lending  and that the majority of borrowers eventually cough up their money, despite being a few days or even weeks late. Some investors even attempt to capitalize on the panicky risk avoidance of those investors who sell late loans at juicy reduced rates, gambling that history will repeat itself and that there will be a nice pay off. But how can we predict which overdue loans will really turn into defaults and how can we use this knowledge to better evaluate our portfolios or even make an extra coin or two? Lucky for us all, work has been dead as usual around here during the summer, so I made it my summer project to look for answers in the Bondora dataset.

My gut feeling regarding overdue loans has up until now been a belief that “more days overdue means higher risk for default.” But exactly how much more? And is there any interesting trends in the data that might be useful?

Using the Bondora dataset, I filtered out all but Estonian loans from the time span of 2011-2013,  reasoning that most of the loans destined for default will have already done so by now. Here’s some general stats for the 3 153 remaining loans**:

51.6% (1627) of loans were 1 day late at least one point in time

25% (795) of loans were 14 days late at least one point in time

16.8% (530) of loans were 30 days late at least one point in time

12.6% (397) of loans were 60 days late at least one point in time

12.0% (379) of loans were listed as having actually defaulted

** includes all credit grades and groups, ABC 600 –  ABC 1000

Here’s another way of looking at that same data:

23.3% of loans that were 1 day late at least once ended up defaulting

47.7% of loans that were 14 days late at least once ended up defaulting

71.5% of loans that were 30 days late at least once ended up defaulting

95.5% of loans that were 60 days late at least once ended up defaulting

Charting this data reveals an interesting trend:

unnamed (1)

Whoa! That is a very pretty linear relationship we have going on there. This is convenient because we can use  known variables (overdue days in this case) to factor for the unknowns (ie, average default rate). For example, let’s say you have a loan that is overdue by 11 days and want to know the risk for default. Eyeing the above graph and using some rough extrapolation allows for the following estimation:

unnamed (3)So the average default rate for such a loan would be around 40-45%.  You could use the same method to estimate the average default risk for any overdue loan. Curious as to how this relationship would hold up for the different credit grades, I did a breakdown of the data for grades 1000-600.  Here’s a plot of what I found:

unnamedThey say that a picture is worth a thousand words, so I’ll keep my comments brief and let you draw your own conclusions for the most part. Worth pointing out is that, around the 14 day overdue mark, the average default rate becomes approximately 50%. This is regardless of credit grade. And our beloved grade 1000 category, that had been performing so well compared to the other grades, shoots up to highest default risk around the 30 day mark. Why? I’ll leave the guesswork to you. The most valuable piece of information to bring from this, in my opinion, is that all loan groups generally behave in the same linear pattern, with each passing overdue day decreasing the chance that the borrower will start paying again (before the bailiff knocks on their door, that is). Nothing shocking I know, but once again, having approximate numbers is always better than just a gut feeling.

But what about the other markets? How do these compare to Estonia? Even if they are still young and have the loans have not yet matured enough to see the full default rating, we now have enough data to see some patterns emerging, at least for Finland and Spain**.  Slovakia will have to wait for now.

unnamed (2)** 348 loans for Finland and 253 for Spain, after filtering out for 60 days from last payment

The first thing that you will notice is that there is quite a difference between countries when it comes to the overall default rate, including after one day overdue. Another thing that sticks out for me is how well Finnish loans are performing at the 1-14 day overdue mark compared to other markets, something that Bondora has mentioned on the forums. Spanish loans, on the other hand, have a higher total default rate and are more prone to default when overdue early on. But look at how the difference in default rate between markets seems to decrease at the 14 day mark.  What’s more, at the 30 day mark this difference has all but disappeared. This means that a loan has essentially the same default risk ( ie, around 70%) after 30 days overdue, regardless of its market origin.

So how can you put all this information to use? Where as before we had to rely on our gut feeling telling us that  “more overdue is worse”, we can now better estimate the actual value of the overdue portion our portfolios. For example, knowing that the average default rate of 30-day overdue loan is approximately 70%, you can substitute this value into your net return calculations to get a better indication of the value of those loans.

((1 – seasoned default rate ) * (1 + average interest rate) + (seasoned default rate * expected recovery rate))-1)


((1 – 0.70 ) * (1 + average interest rate) + (0.70 * expected recovery rate))-1)

The wildcard in the above calculation is of course the expected recovery rate. How to estimate that is an entire different discussion and beyond the scope of this article. Which is fancy way of saying “I don’t know yet.” Bondora has some estimates that can be used in a pinch, until something better comes along.

Another potential use for this information is in evaluating overdue loans on the secondary market to fish for potential bargains. Late loans still have a value due to the chance of becoming current again and the potential for recovery, thus some nice deals can be readily found for the investor willing to play the numbers game.

It perhaps goes without saying that all of this information is based upon past performance, which may or may not hold true for future loans. Never the less,  we at least now have more than a gut feeling to guide us in our decision making based upon overdue loans.

Oh, if you should see any of my deadbeat overdue borrowers, tell them I want my money!


About the author:

David James is a happy amateur statistician and p2p investor, managing portfolios in Bondora and several other platforms. He is also self-subscribed “Bogglehead” and minimalist.

Ühisrahastus – turgu painutav ettevõtmine?

Eile laiendasin oma portfelli ühisrahastuse sektoris kui allkirjastasin lepingu Crowdestatega. Investeerisin 100 eurot* Sipelga 3 kortermaja arendusse Tallinnas (100€ on Crowdestate puhul minimaalne investeeringusumma).

Seoses eilse uue investeeringuga tekkis mul mitmeid mõtteid ühisrahastuse plusside teemal. Kas nõustud minuga, või väitleksid vastu?

1. Ühisrahastus kui võimalus riske hajutada

Investeerimise üks kuldreeglitest ütleb, et mune ühes korvis hoida ei tasuks. Ideaalne oleks kui iga üksik muna oleks omaette korvis ning korvid omakorda üksteisest võimalikult kaugel. Ristiinimene tavatseb sellist asja kutsuda hajutamiseks (diversification). Hajutamise mõte on piltlikult öeldes iga muna purunemise riski vähendamine. Kui Sul juhtub olema 100 korvi, kus igas ühes on sees üks muna, siis kümne korvi ja muna purunemisel on Sul siiski 90 muna ja korvi veel alles. Ühte (purunevat) korvi saja munaga kujutate juba isegi ette..

Hajutamine on ühisrahastuse kaudu tehtud väga lihtsaks. Üks investeeringuosa saab olla alates viiest eurost, mis tähendab, et investeerida saavad sisuliselt kõik, kel vähegi tahtmist. Vabandusega „mul ei ole investeerimiseks raha“ ennast enam välja ei keeruta!

2. Ühisrahastamine on lihtne

Ühisrahastamise kaudu investeerimine on enamasti lihtne. Näiteks inimeselt inimesele laenamise puhul ei ole vaja murda pead järgmise aasta müügitulude-kulude prognoosimisega või üüritulude sissenõudmise pärast. Ühisrahastuse platvormid teevad meie eest enamuse tööst ära ning kuigi peame maksma haldamise eest väikest lõivu, siis kaalub passiivse investori staatus üle igasuguse aktiivse portfellihaldamise.

3. Ühisrahastus kui lihtsam võimalus investeeringutele juurde pääseda

Suured (rikkad) äriettevõtted saavad tavainimesega võrreldes märgatavalt kergemini juurdepääsu kinnistele investeerimisvõimalustele. Näiteks kui mõni väiksem ettevõte soovib raha kaasata edasise arengu tarbeks, siis enamasti minnakse institutsionaalsete investorite jutule. Küsida kogu raha ühe kuni paari investori käest on kordades kiirem, odavam ja lihtsam kui paljudelt inimestelt raha saja eurot kaupa kokku korjata.

Ühisrahastuse platvormid aga näitavad, et nemad ongi suured investorid, mis tähendab, et neist ei vaadata enam mööda. Raha vajav üksus ei pea muretsema raha kokku saamise pärast, sest see risk on lükatut ühisrahastuse platvormi kaela. Paljude väikeinvestorite ning ühtsustatud investeerimistingimuste tõttu ei ole tegu kuigivõrd keeruka ettevõtmisega. Rahval raha on, mida näitab hästi Bondora jõuline areng kui ka Crowdestate’i õnnestumine juba teise rahastusprojektiga.

4. Ühisrahstus kui protestiaktsioon äriettevõtete vastu

Mõni aasta tagasi tagusid paljud ameeriklased Wall Streetil trummi pankade vastu (väiksemal määral Occupy Wall Street liikumine veel jätkub).  Äriettevõtete rikastumine süvendab ebavõrdsuse kasvu ning ühisrahastuse platvormid on üheks võimaluseks suurema rikkuse kasvatamiseks tavainimeste hulgas. Loogika on selles mõttes spartalikult lihtne, et äriettevõtetel on üldiselt vähe omanikke (jättes börsiettevõtted välja), kes ’koore riisuvad’. Ühisrahastus pakub võrdse võimaluse oma investeeringuid kasvatada kõigile osalejatele.

Laenuäri liigub üha rohkem avatuse suunas, kus ettevõtted paralleelselt tavainvestoriga koos investeerivad (Prosper, Lending Club, Bondora).

5. Ühisrahastuse teenustasud on valdavalt suhteliselt madalad

.. vähemasti Bondoras, kus investorilt ei nõuta teenustasusid. Mujal maailmas (k.a. Eestis) praktiseeritakse mõningast teenustasu küsimist ka investorilt, näiteks 20% saadud intressidest.

Kokkuvõtteks võiks öelda kuigi ühisrahastusega võib kaasneda ebameeldivusi (investeerida saavad ka need, kes ei kipu reeglitest aru saama), et ühisrahastus muudab tänast ärimaastikku kindlasti.

Investeeringute hajutamine

Esimeses punktis kirjutasin portfelli hajutamise kohta. Mõne sõnaga prooviks siin täpsustada oma visiooni. Nimelt kuigi Crowdestate kaudu saab investeerida kinnisvarasse, siis minu jaoks on tegu ühisrahastusega ning investeering on samast klassist kui inimeselt inimesele laenamine (ehk Bondora investeeringud).

Põhjus on väga lihtne: tegu on ühisrahastusega, mis käib ette antud reeglistiku järgi. Sealsed investeeringud on reglementeeritud ning minul puudub nende investeeringute osas aktiivne juhtimisvõimalus, s.t. ma ei saa minna ja teha ettepanekuid kortermaja ehituse, müügi vms kohta.

Tegin Excelis ühe näitlikustava joonistuse investeeringute hajutamise kohta.



Portfelli hajutamisel proovi leida erinevaid varaklasse ning hajuta investeeringusumma nende vahel. Mingi osa portfellist hoia alati rahas, sest kunagi ei tea ette millal võib tekkida soodne ostukoht (või juhtuda midagi halba, mille katteks on raha vaja).

* 100 eurone investeering on nn eksperimentaalinvesteering nägemaks kuidas töötab ühisrahastamine kinnisvarasse. Tegu on reaalse rahaga.

Bondora uudiskiri 18.07.2014

Igasugune arvamus saab olla vaid subjektiivne, mis baseerub meie kogemustel ja kättesaadaval informatsioonil. Seetõttu säilita Rahapuu blogi lugedes kriitikameel ning võimalusel paku meile kommentaariumis välja oma visioon kaetavate teemade kohta!

Eelmise nädala uudiskirja väljastas Bondora reedel, 18. juulil. Minu jaoks oli seal mitmeid positiivseid noote, millest tahaks lähemalt arutleda.

Eesti ühisrahastuse platvormid on laenude sissenõudmisel pisut kärmemad võrreldes välismaiste platvormidega. See tähendab, et laen muutub üldiselt sissenõutavaks alates 60. võlapäevast. Muu maailma üldtunnustatud punane joon jookseb 120 päeva juurest.

Loomaks portaalides teenitavate tootluste vahel võrreldavat pilti otsustas P2P Finance Association oma liikmete hulgas võtta kasutusele ühtsustatud tootluse arvutamise skeemi (esialgu ei ole aru saada, kas Bondora on P2PFA liige, sest P2PFA veebilehel vastav märge puudub).  Uue tootluse arvutamine võtab arvesse pankrotistumist alates 120. päevast, mistõttu Bondora tänane tootlus muutub paberil vähemalt esialgu kehvemaks (uute laenude puhul esimesed 120. päeva ei arvestata tootluse arvutamise hulka, sest see võib tootluspilti alusetult moonutada positiivsemas suunas). Pane tähele, et tegu on maksueelse tootlusega, ning antud tootlusmäärast tuleks hiljem maha arvestada potentsiaalsed maksukulud, tehingu- või ülekandetasud.

Edaspidi kajastab Bondora uut tootlust uudiskirjades. Paralleelselt jätkatakse senise tootlusskeemiga, mistõttu uut tootlust tuleks käsitleda kui lisasammu läbipaistvuse ja võrreldavuse suurendamiseks!

Tootluse arvutamise skeem on järgmine:

(1 – default) * (1 + interest) + (default * recovery) – 1 = net return

  • default ehk 60+ päeva viivises olnud laenude protsentuaalne osakaal kõigist laenudest,
  • interest ehk intressimäär (kasutada tuleks kaalutud keskmist intressimäära)
  • recovery ehk taastumise määr
  • net return ehk tootlus

Tootlus 12% aastas

Minu kogemus on näidanud, et kui teha pidevat teavitustööd sihtklientuuri hulgas, siis võetakse igasuguseid uuendusi paremini vastu. Heaks näiteks on kiirlaenuettevõtted ja nende meediakampaaniad – neil läheb edukalt suuresti just seetõttu, et nad tutvustavad pidevalt oma tegemisi ja on pildis.

Äsja tutvustati self-assesment (ehk nn online küsitlus) laenutaotluseid, mis tekitavad jätkuvalt hämmingut nii laenuvõtjates kui investorites. Foorumist on uue laenutaotluse tüübi kohta olnud päris teravat kriitikat. Üleüldises plaanis aga tuleks meeles pidada, et iga üksiku individuaalse investori nõudmisi ja soove ei ole võimalik täita ning meelsuse paneb paika turg terviklikult. Hääletada on võimalik jalgadega – ehk kas investeerida või mitte – need kangid on investorite käes.

Viimases uudiskirjas tõi Bondora välja, et suurem eesmärk on luua keskkond, kus on võimalik jätkusuutlikult teenida vähemalt 12% tootlust aasta baasil. Seda eesmärki peaksid nad omalt poolt veelgi rohkem ja pidevalt toonitama, et ei juhtuks kommentaare stiilis “vereimejatest kapitalistid”. Äriettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja teha seda pikaajaliselt. Investoritele jalga taha panna pikaajaliselt ei ole võimalik, sest kellele saadav tootlus ei sobi, saab alati oma raha minema viia.

Online küsitlus ehk self-assesment taotlused

Kuigi täpsetele faktidele ma koheselt viidata ei oska, siis minu meelest oli Bondora pikemaajalisem eesmärk teha laenude väljastamine võimalikult kiireks. Kui ma ei eksi, siis seati eesmärgiks kas 24 või 48 tunni tärmin, mis tähendab, et laenutaotluse saamisest kuni laenu väljastamiseni peaks minema kõige enam 24 või 48 tundi. Mingis mõttes liigutakse tõesti kiirlaenu äriidee suunas, kuid ma ei leia, et see ilmtingimata on halb. Nimelt liiguvad kõik ettevõtted tänasel päeval efektiivsuse kasvatamise suunas, mis tähendab, et kõik raiskavad tegevused üritatakse tootmisprotsessist eemaldada. Kui laenu protsessitakse ühes punktis päeva, teises punktis järgmised kaks päeva, kuid protsessimine tähendab laenu ‘seismist riiulil’, siis mis mõte sellel on?

Kiirlaenul on omad kriteeriumid, milleks on väikene summa ja metsik krediidi kulukuse määr. Eesti Panga statistika kohaselt on Bondora laenude KKM enam vähem ühtne turu keskmisega. Seega protsesside efektiivistamine ja kiirusliku omaduse lisamine ei pruugi otseselt halb olla. Mäletan omast kogemusest kui plaanisin auto ostu. Kui lõpuks sobiva masina leidsin, siis oli vaja raha kiiresti, et nädalavahetusel auto ära tuua saaks. Väga varajaselt ette ei olnud mõtet laenu võtta, sest ei teadnud kas auto sobib. Kui kujutaksin ette olukorda, et neljapäeval leian auto, teen kohe taotluse ja reedeks on raha olemas, siis on see minu meelest väga hea tulemus. Loomulikult eeldab see inimestelt head finantsdistsipliini. Õnneks maksehäirega inimestele laenu ei anta ning üleüldine võlgade sissenõudmise protsess on pikas perspektiivis tulemuslik.

Muu fine-tuning

Lisaks sisulistele muutustele on Bondora pidevalt tegemas kõrvalisi samme visuaalse poole parendamiseks. Avastasin, et üks karvase lõuaotsaga härrasmees patseerib esilehel joonistuste asemel. Selles pisut kõnekam samm on laenutaotluste järjestamine täituvuse protsendi järgi, mis idee poolest peaks looma olukorra, kus laenutaotluste esimesel lehel on näha need taotlused, mis on kõige enam täitunud. Väike nõks, mis ilmselt on laenude väljastamise protsessi kiirendanud.

Üldises pildis on meil kõigil nii häid ja halvemaid aegu. Kaasa arvatud Bondoral. Järjestikust edukat kasvu ei saa lõpmatuseni olla, vahepeal tuleb puhata, astuda samm tagasi, et siis uue hooga edasi minna. Head investorid, 2 miljoni euro piir on veel ületamata, kas selle aasta lõpuks teeme ära?

Millised on Sinu mõtted viimase uudiskirja peale?

Crowdestate: kõigil peab olema võimalus investeerida kinnisvarasse!

Crowdestate.ee tegevjuht Loit Linnupõld andis Rahapuu blogile ülevaate ühisrahastusest kinnisvarasse. Kes või mis on Crowdestate, seda juba loe alljärgnevalt!

Kirjutab Loit Linnupõld (CEO, crowdestate.eu)

Crowdestate on kinnisvara Kickstarter ning meie eesmärgiks on teha kinnisvarasse investeerimine lihtsaks ja kättesaadavaks igale soovijale.

CROWD_estate_logo_blue_rectangleSuurem osa inimesi eelistaks oma raha paigutada kinnisvarasse, kuid puudulik ligipääs sobivatele tehingutele, väga suure vaba omakapitali olemasolu nõue ning aja ja kogemuse puudus teevad kinnisvarainvesteerimise enamikele inimestele kättesaamatuks.


Crowdestate muudab radikaalselt kinnisvarase investeerimise põhimõtteid:

  • tehes investeerimishuvilistele kättesaadavaks hoolikalt välja valitud ning läbi analüüsitud investeerimisvõimalused;

  • andes investeerimishuvilistele ligipääsu isikliku investeerimisotsuse tegemiseks vajalikule informatsioonile;

  • viies läbi kõik investeerimistegevusega seotud toimingud alates tehingu tingimuste läbirääkimistest ja teostamisest kuni investeerimisobjekti müügi ning investeeringud summade tagastamiseni investoritele;

Teiseks oluliseks tegevusvaldkonnaks on kinnisvarasse investeerijate community ehitamine ja hoidmine – mida suurem on Crowdestate’i liikmete arv, seda suurem on meie ühine investeerimisvõime. Suurem investeerimisvõime toob omakorda kaasa investeerimisvõimaluste valiku laienemise ning ligipääsu paremale tootlusele.

Meie tegevus lähtub demokraatliku investeerimise kahest olulisest põhimõttest:

  • igal soovijal peab olema võimalus investeerida, sõltumata tema investeeringu suurusest;

  • iga investeerija peab tegema iseseisva investeerimisotsuse.

Crowdestate’i liikme poolt tehtava minimalse investeeringu suuruseks on 100 eurot, mis peaks olema jõukohane igale investeerimishuvilisele. Investori ning tulu teenimise seisukohast ei ole 100 euro ühekordne investeerimine kõige mõttekam, pigem tasuks mõnesaja euro kaupa investeerida regulaarselt erinevatesse investeerimisvõimalustesse ning seeläbi luua endale paari aasta jooksul mitmest investeerimisvõimalusest hajutatud kinnisvaraportfell.

Meie esimesed 6 tegevusnädalat on näidanud, et investoreid on kahte tüüpi. Esimene grupp investeerimishuvilisi esitab 100 – 200 euro suuruseid investeerimissoove ning tundub pigem soovivat väikese summaga proovida Crowdestate’i toimimist. Teine grupp investeerimishuvilisi on Crowdestate’i ärimudeli toimimises veendunud ning esitanud märkimisväärselt suuremaid, 2.000 – 20.000 euro vahemikku jäävaid investeerimissoove.

Kinnisvarainvesteeeringute tootlusest rääkides on kõige otstarbekam vaadata konkreetsete varaklasside puhastootlust (net yield), sest võimenduse kasutamise või mittekasutamise otsus võib märkimisväärselt muuta nii investeeringu riskitaset kui ka lõplikku tulusust.

Elamispindade puhul võiks täna arvestada umbes 4-6%-lise aastatulususega, äripindade aastatulusus jääb 7-8% vahemikku. Mõlemal juhul lisandub investeeringule võimalik kapitalikasv, mis võiks olla samas suurusjärgus GDP ja palgakasvuga. Näiteks meie esimese, Stroomi Residence üürikorterite investeerimisvõimaluse netotulususeks 10 aastase investeerimisperioodi jooksul prognoosisime ca 14 – 19% aastas. Sellest oli 6-8% netotootlus (net yield), ülejäänud osa tuli mõõdukast kinnisvara kallinemisest ning finantsvõimenduse kasutamisest.

Kinnisvaraarenduste rahastamise tulusus (ning sellistesse projektidesse investeerimisega kaasnevad riskid) on märkimisväärselt kõrgemad eelkõige tänu  finantsvõimenduse kasutamisele ning arendustegevuse äri kasumlikkusele. Meie hetkel pakkumises oleva Sipelga 3 korterelamu investeerimisvõimaluse prognoositud aastane netotulusus jääb vahemikku 18- 29% aastas.

Sarnaselt iga investeerimisvõimaluse individuaalsele tulususele on igal investeerimisvõimalusel oma investeerimishorisont. Kinnisvaraarenduste rahastamisvõimalused on üldjuhul paariaastase tähtajaga, üüritulu teenivate kinnisvarainvesteeringute puhul tasuks arvestada umbes 10 aastase investeerimisperioodiga.

Sobilike investeerimisvõimaluste leidmiseks teeme koostööd erinevate kinnisvarabüroode ja kinnisvaraarendajatega ning vaatame enne lõplike investeerimisvõimaluste välja selekteerimist üle märkimisväärse koguse erinevaid alternatiive. Mul on lähitulevikus plaanis meie blogisse kirjutada üks pikem jutt kinnisvarainvesteeringute ostueelsest kontrollist (due diligence), aga piltlikult võib öelda, et väljavalituks osutuvad ainult need investeerimisvõimalused, millesse me ise usume ning millesse me oleme võimalusel valmis ka oma isiklikku raha paigutama.

Regulaarset, igakuist rahakäivet saab tekitada üüritulu teenivate ning ilma võimenduseta tehtud kinnisvarainvesteeringutega. Hetkel kehtivates investeerimislepingutes oleme sõnastanud sätte, et kinnisvarainvesteeringu poolt tekkiv vaba rahakäive makstakse investoritele välja vähemalt kaks korda aastas, kuid meie eesmärgiks on iga teenitav sent maksta välja koheselt peale laekumist.

Crowdestate’i plussidena võiks välja tuua nii meeskonnast kui ka ärimudelist tulenevad plussid. Meil on pikaajaline finantssektori ning investeeringute juhtimise kogemus ning me usume, et me teame investeerimishuviliste inimeste tegelikke ootusi. Meie ärimudel teeb kinnisvarasse investeerimise kättesaadavaks igale soovijale ning toob seeläbi turule kümneid või isegi sadu tuhandeid uusi kinnisvarainvestoreid. Läbi Crowdestate’i saavad soovijad ligipääsu väga head inflatsioonikaitset pakkuvale ning suhteliselt madala volatiilsusega varaklassile. Kinnisvara sobib väga hästi olemasolevate pikemaajaliste hoiuste alternatiiviks – milleks hoida raha nullintressiga pangas, kui suhteliselt lihtsalt on võimalik teenida 4-8% aastast regulaarset tulu. Loomulikult, mistahes investeerimisega kaasnevad erinevad ning erineva tekkimise tõenäosusega riskid, kuid sageli unustavad pangas raha hoidvad inimesed ära, et nende säästude ostuvõimet sööv inflatsioon ei ole mitte teoreetiline investeerimisrisk, vaid 100%-lise tõenäosusega aset leidev sündmus.

 Crowdestate’i suurima riskina võib välja tuua ühisrahastamise võimalikku reguleerimist EU tasemel – kuna ühisrahastamine on finantsdemokraatia kõige otsesem väljendus, mis võib radikaalselt muuta pankade rolli investeerimisprojektide rahastajana ja pikaajaliste laenude andjana,  võib ennast ohustatuna tundev pangandussektor lobistada ühisrahastamist reguleerivate ning piiravate seadusandlike aktide vastuvõtmist, mis omakorda võivad piirata kõikide soovijate ligipääsu ühisrahastamisprojektidele.

Me oleme oma liikmete investeerimisprotsessi teinud väga lihtsaks, kuid selle lihtsuse taga on suur hulk meie ettevalmistavat tööd, mis võibolla kohe välja ei paista.

Investeerimishuvilise jaoks näeb investeerimisprotsess täna välja nii:

  • Liitu Crowdestate’iga, et saada ligipääs meie poolt välja valitud investeerimisvõimalustele;

  • Vaata ning tutvu pakkumisest olevate investeerimisvõimalustega. Kõikide investeerimisvõimaluste juures on meie poolt kokku pandud, investeerimisotsuse tegemiseks vajalik informatsioon ning investeerimisvõimaluse finantsmudel;

  • Kui investeerimisvõimaluse tulusus, ajahorisont ning riskitase on sulle sobivad, siis esita meile Crowdestate’i platformi kaudu oma investeerimissoov;

  • Me kogume investeerimissoovid kokku, eesmärgistatud summa kokku saamisel läheme edasi tegelikku investeerimisfaasi. Allkirjasta sulle saadetav leping ning kanna oma investeeringu summa üle Crowdestate’i kliendikontole;

  • Crowdestate asutab investeerimiseks vajaliku SPV, kannab laekunud summad kliendikontolt üle SPV-le ning teostab investeerimisvõimaluses kirjeldatud investeeringu vastavalt välja lubatud tingimustele;

  • Investeerimisperioodi jooksul korraldab Crowdestate SPV tegevust, hoolitseb investeeringu eest ning teeb kõik endast oleneva, et investeeringu tegelik tulusus vastaks prognoositud tulususele;

  • Juhul, kui on tegemist üüritulu teeniva investeeringuga, hoolitseb Crowdestate üüritulu laekumise eest ning teostab selle regulaaseid väljamakseid investoritele;

  • Investeerimisperioodi lõppedes korraldab Crowdestate investeerimisobjekti müügi võimalikult kõrge hinnaga ning jaotab müügist saadava tulu investorite vahel laiali proportsionaalselt nende poolt tehtud investeeringutele.


Buying groceries in bulk – worth the try?

I’ve been lately sorting out my expenses to groceries. Oh boy how I was impressed. Because it seems that I waste a lot and there are some really big opportunities to cut back my food budget.

Please remind that these conclusions are solely based on my experience and may not be applicable to you.

Two habits I follow when shopping 

Mostly I live alone, which means I don’t need too much food. Buying in bulk just doesn’t have the impact on my budget, even I would conclude that it will make me spend more than I would otherwise.

 There are two habits of mine that I try to follow:

1)      Don’t go shopping every day

2)      Buy as much as it’s needed to survive 3-4 days, but spend as little as possible

The first one is not that obvious that we might think it is. There are too many temptations in Estonia for that. For example our grocery stores are usually opened from 8 AM to 10 PM. This is 14 hour time span! Couple months ago I bought almost every day something. One snack from here, other from there. It was too much and therefore I promised myself to have more days in a month where I don’t spend anything. It has had a great impact to my wallet. Costs to food have significantly gone down.

Buying in bulk is justified only if you have big family or when buying longkeeping stuff. But even then you should bear in mind that shops don’t just disappear and they will be there also tomorrow and day after that. There is no need to put your money into piles of sugar or wheat today.

Competition between grocery stores in Estonia is fierce (especially in towns). There are several discounts available every day and we don’t need to worry if sugar will be same cheap ever again. It probably will. But do we need 25kg sack of sugar just standing in my pantry for years because my yearly consumption is 3kg?

Couple years ago I was allergic to yogurt. At least I though I was, because it made me puke every time I ate it. Magically my allergic reactions passed by and now I enjoy yogurt again. Even that much that when I go shopping, I tend to buy several cups at once. Especially if there are discounts available (I prefer Saaremaa Jogurtikreem series which usual price is 1 euro, with discounts it goes down to 0,69 euro). If I buy 4-6 yogurts at a time then it is sure that I will eat them ASAP. That means I don’t cook warm meal to myself and overall it’s more expensive to get the same amount energy out of it. Which again leads to more consumption of yogurt. You see where I’m going with it?

If you set yourself daily or weekly budget for food then try to take best out of it when shopping. For example if I plan to limit my weekly food budget to 35 euros, then I go to store twice a week and try not to spend over 15 euro per visit. This helps me to take maximum out of my money and in the end it also saves money. Literally. Buy the things you need!

Coupon wars

I’ve watched couple episodes of some kind of coupon wars in America (check it out from youtube with keywords ‘extreme couponing’). Mothers cut and slice catalogues to get as many coupons as possible. And they save a lot of money from it.

Unfortunately such widespread couponing is not possible in Estonia. Or should I say fortunately, because this hobby takes a lot of space in house and I’m not sure if they can really consume all of the bought items. Unlikely not.

Which is cheaper, to buy 1 item and pay 1 unit of money for it or buy 10 items, pay 5 units of money and throw 6 items away because we actually don’t need it?

If companies are turning their operations more efficient day by day (especially after last financial crisis) then why people should be less efficient? We should seek less waste in our everyday doings.

Time for conclusions

Today my thoughts are based on small family behaviour (1-2 persons). I find it rather pointless to buy bulk, because it’s unlikely to get big savings from the scale. Therefore I go shopping twice (sometimes three times) a week and have strick budget for each visit. To me it has turned out great and my overall budget has been decreased for the past couple of months.

Are there any specific habits of yours when shopping groceries? Give us a comment!