[Täiendatud 23.05.2014; põhjus: faktivigade parandus]
Hei, sõbrad!
Me teame Bondorast palju, ent me ei tea sisuliselt midagi Bondora asutajast Pärtel Tombergist. Täna on mul hea meel Teile lugemiseks pakkuda intervjuud Bondora tegevjuhiga (CEO), kes räägib pisut lähemalt enda arengust ja tegemistest. Intervjuu tegime Pärteliga telefonitsi.
Pärtel on õppinud Eestis EBSi ülikoolis rahvusvahelist ärijuhtimist, omandanud Oxford Brookesi ülikoolis Londonis samal erialal bakalaruse kraadi cum laude ning töötanud postimüügiettevõtte Quelle ja Halens ridades. Ta räägib eesti ja inglise keeles ning käesolevalt juhib Eesti suurimat otselaenamise portaali Bondora.
Tere Pärtel!
Pärtel, oled oma elus palju saavutanud: olnud väga noorelt postimüügiettevõtte Quelle logistikajuht, seejärel lõpetanud rahvusvahelise ärijuhtimise bakalaureuse cum laude Oxford Brookesi ülikoolis ning nüüd tagatipuks juhid sotsiaalpangandusettevõtet Bondora. Mis on Sinu edu saladus?
Edu on tegelikult suhteline ning sõltub väga suures osas inimeste hinnangutest ja väärtustest. Sellist ühtset eduvalemit minu meelest olemas ei ole. Siiski on aga võimalik edukaks saada keskmisest rohkem tööd tehes. Näiteks olen töötanud alates viieteistkümnendast eluaastast keskeltläbi 80-90 tundi nädalas, mis aga ei tähenda otsest tööd palgatulu saamise eesmärgil, vaid ka kõrvalisi projekte ja muud säärast sihipärast tegevust. Ma ei saa öelda, et kõik senine töö on olnud 100 protsenti tulemuslik, sest kindlasti on igas tegevuses õhku sees tulenevalt teadmiste puudumisest või ümber nurga asjadele lähenemisest. Suures pildis siiski on olnud tegu suhteliselt intensiivse perioodiga, kus olen tänastele teadmistele ladunud tugevasti vundamenti.
Kuidas sa jõudsid logistikasektorisse tööle? Kas töötasid maast madalast ennast üles ja ühel hetkel avastasid, et juhid Quelle logistikaprotsesse või oli tegu heade juhuste kokkulangevusega?
Põhikooli lõpu paiku töötasin ühes restoranis, kus heade juhuste kokkulangemisel sattusin ühe äärmiselt huvitava pakkumise peale. Pidin ühe päeva jooksul kokku saama 15 000 krooni, et minna Türki ning selleks laenasin umbes kümnelt sõbralt kogu vajamineva summa. Loomulikult hea sõbrana lubasin raha kuu aja jooksul ära maksta. Reisilt naastes aga mõistsin, et restoranis töötades maksaksin ma võetud laenu väga pikka aega tagasi, sest tegu oli tolle aja kohta üpriski kopsaka summaga ning restoranitöö tasu ei ole ülemäära kiiduväärselt suur olnud. Tuli otsida lisatöö. Juhtumisi tuttava kaudu õnnestus tööle saada Quellesse, kus algselt töötasin andmesisestajana. Tööaeg oli suhteliselt paindlik ning sain tööd teha nii palju kui suutsin (olin tunnipalgaline töötaja). Nagu areneva ettevõtte puhul ikka, siis teinekord oli siin-seal vaja abikäsi muude tööde tegemisel. Tol perioodil hakkas Eesti Quelle majandustarkvara juurutama oma ettevõttes ning kuna sain suhteliselt hästi inglise keelega hakkama (mida toonane majandustarkva nõudis), siis grupi logistikajuht otsustas mulle võimalikult palju süsteeme selgeks õpetada. Nii ta läkski.
Quelle perioodil olid suhteliselt noor, kas juhina raske ei olnud alluvatega koostööd tehes?
Käesoleva aasta on tegelikult esimene aasta üldse, kus mulle allub keegi, kes on minust noorem. Selles mõttes olen pidanud probleemiga silmitsi seisma päris mitmeid kordi. Kuna olen suhteliselt detailne ja täpne inimene, kelle vastu astudes peaks oponendil olema päris kõvasti argumente, siis Quelle perioodil ikka tekkis neid konflikte. Läbi aja olen ennast täiendanud ja uurinud üha enam psühholoogia alaseid teemasid parema personalijuhtimise teadvuse saavutamisel. Quelles ma teadsin, et asjad peavad tehtud saama ja kes ei tulnud selle mõttega kaasa, siis meie teed pidid lahku minema. Esimesel töönädalal oli töötajate üleolevat suhtumist töösse kui minusse päris piisavalt tunda, mistõttu olin sunnitud kasutama raskemat teed ehk vallandama neli töötajat. Peale seda muutus töökeskkond niivõrd palju paremaks, et peagi oli minu alluvuses üle 100 töötaja – mind võeti tõsiselt ning asjad said tehtud.
Kolm pikka aastat toimetasid Quelles, olid just kui saavutanud iga logistiku unistuse olla logistikajuht ning siis ühtäkki otsustasid Eestist minema kolida Suurbritanniasse ning asusid õppima Oxford Brookesi ülikoolis rahvusvahelist ärijuhtimist. Kuidagi ootamatu pööre – kas tüdinesid logistikast ära või nägid uusi võimalusi enesearengus?
Igav hakkas. Kui noore inimesena neli aastat töötad postimüügiettevõttes, sealjuures saavutad ettevõttega sisuliselt kõik, mis saavutada annab, siis tahes tahtmata tuleb lagi üks kord ette. Mulle meeldib asju teha ja ennast seeläbi arendada. Vaimses mõttes vajasin uusi väljakutseid, mis oleksid piisavalt rasked ja väljakutsuvad. Kool oli loogiliseks jätkuks enesearengus, mistõttu kooli valimist töö asemel võib pidada võimaluseks enesearengus. Lihtsalt hea palga või ametipositsiooni pärast ei ole mõtet eksisteerida.
Eestis olid tipus, kuid Suurbritannias ei teadnud Sind mitte keegi. Olukord on võrreldes Eestiga märkimisväärselt teine, sest võiks eeldada, et Suurbritannia keskmine tudeng otsib rohkem väljakutseid võrreldes Eesti keskmise tudengiga.
Inglismaal õppides mõistsin, et maailm on täis väga andekaid ja töökaid inimesi, kellel on veelgi suurem õppimisvõime ja saavutustahe. Sealne konkurents on lihtsalt niivõrd tugev, et paratamatult suunab Inglismaal kogetud keskkond rohkem pingutama, et üldse kaardile saada. Näiteks Eesti olustikke vaadates ei suuda ma ära imestada tänaste tudengite võimetust tööd ja kooli ühendada, seda enam, et siinne koolitase ei ole teab mis kõrge. Inglismaal Sind aga ei võeta tõsiselt kui sa ei suuda teistest eristuda ja see lihtsalt sunnib rohkem õppima. Näiteks peale kooli lähed raamatukokku, haarad vajalikud raamatud ligi ja hakkad lugema ning ei lõpeta ennem kui Sind sisuliselt raamatukogust välja visatakse. Samamoodi eksamitel hindeid ilusate silmade või osava jutu eest ei pandud, sa pidid reaalselt midagi oskama ja tahtsid olla teistest parem. Algus oli kindlasti konarlikum, kuid lõpupoole harjusin keskkonnaga väga hästi ära, sest lõppeesmärk oli meil kõigil üks – olla parim. Näiteks elasin ühiselamus, kus meil oli 6 korterit, milles igaühes elas ca 30 tudengit. Sageli kippus olema nii, et kõik tudengid olid erinevatest rahvustest ja erinevate maailmavaadetega ning kuigi sai ka nalja vajadusel tehtud, siis konkreetne kõrge siht oli silme ees kõigil – see paneb liigutama ja loorberitele puhkama jääda ei saa, eriti keskkonnas, kus ei saa ennast väljandada oma emakeeles.
Elasid välismaal, ent otsustasid tagasi Eestisse tulla. Miks nii?
Bondora (endine isePankur) tõi mind Eestisse tagasi. Kuigi London on suurlinn ja kõik tundub eemalt uhke olema, siis päeva lõpuks ei ole väga suurt vahet, kus elada. Eesti ja Inglismaa kliima on suhteliselt sarnane, kuid minu meelest on Eestis parem elada. Juba seetõttu, et Eestis on võimalik tunduvalt kiiremini areneda professionaalsel tasandil.
Kas käega löömise tunnet ei ole veel peale tulnud, et tahaks Eestist uuesti minema maailma avastama?
Ei, otseselt ei ole, sest kõik on ju hästi. Ainukene kitsaskoht on kohalik kliima, mis talvel kipub tervisele keskmisest rohkem mõjuma. Olen vahest mõelnud, et kuidas korraldada tööd nii, et talvisel külmaperioodil kusagile palmisaarele minna ja asjad distantsi pealt korda ajada. Üldises plaanis aga teeme me rahvusvahelist äri, kus meie kliendid (ja ka töökeskkond Tallinnas) on rahvusvahelised ning tegelikult ärilises mõttes ei ole vahet kas ma istun Tallinnas kontoris või kusagil mujal (arvutiekraan on arvutierkaan sõltumata tema asukohast). Meie spekter on piisavalt lai ning äri on jätkuvalt nii põnev, et käega löömise tunnet kindlasti ei ole. Lisaks on Eestil üks suur pluss: ma lähen täna kodust kontorisse sisuliselt seitsme minutiga ning ka muud olulised asjad on sisuliselt käe-jala ulatuses.
TransferWise kutid lõid oma asja seetõttu, et neil oli suur mure – kuidas võimalik efektiivselt pangatehinguid teha ilma pankasid nuumamata. Kas sotsiaalpangandus oli Sinu jaoks algselt lihtsalt üks potentsiaalne idee või häiris Sind tavapanganduse juures midagi ning sellest tulenevalt soovisid olukorda parandama hakata?
Bondoral ei ole sellist suurt lugu taga. Idee tundus lahe, samuti ei näinud teostatavuses probleeme ning lõppkokkuvõttes on otselaenamine üsnagi revolutsioonilne samm panganduses ja ühiskonnas üldiselt.
Minu jaoks oli sotsiaalpanganduse idee algselt väga riskantne, sest ma ei olnud kursis võla tagasinõudmise protsessidega ega sellist tüüpi laenude statistilise poolega. Tänaseks on Bondora tõestanud, et kui piisavalt hajutada, siis on kasumlikult investeerimine laenudesse täiesti võimalik. Sinul aga sellist aega polnud olukorda hinnata nagu minul või igal suvalisel teisel investoril täna on. Kuidas sa leidsid motivatsiooni panustada Bondorasse, eriti olukorras, kus esimesed kolm-neli aastat suurt midagi ei toimunudki (laenumahud väikesed, investorite suurem pelglikkus uue investeerimisvõimaluse osas, esimeste petturlained, majanduskriis)? Kas ise ka investeerid Bondoras?
Jah, investeerin ka praegu. Kuigi praegusel juhul suuremas osas platvormi arendusse ja väiksemal määral inimeste laenutaotlustesse. Selline vahekord tuleneb lihtsalt vajadusest platvormi arendada, mitte ei näita vähest usku laenutaotluste suhtes.
Kui me vaatame pankade tarbimislaenude majandussurutise aegseid portfelle, siis tegelikult näeme, et ka kõige sügavama ja mustema masenduse keskel suutsid need päris edukalt toimida. Kui me räägime summadest, mida tarbimislaenudena väljastatakse, siis need ei ole üle mõistuse suured summad. Näiteks 3000 eurot on umbes 3 kuu keskmine palk. Probleemide tekkimise korral sellise laenu intresside teenendamine ei ole nii suur probleem kui me endale maalida üritame. Pikas perspektiivis tekivad inimestel lühiajalised likviidsusprobleemid ning kui nendest üle saadakse, siis võetud laenu teenendatakse edasi. Mis puutub aga meie tegevuse alustamisse kriisi alguse ajal, siis tegelikult peame sellele ‘kriisile’ tänulikud olema. Esmalt tuleb lahti mõtestada mis on kriis. Muutus toimus ju eelneva aastaga võrreldes, mitte me ei kukkunud oma tasemega kusagile 2004. aastasse. Ehk korraks olime suurest tormamisest sunnitud puhkama ning nüüd jätkame edasiliikumist. Teiselt poolt andis kriis meile kätte üsnagi tugevad hoovad ja teadmised parema riskihindamise poliitika suhtes (15 inimest Bondoras töötab riskihindamise kallal). Me oleme konkreetselt fokusseerunud keskmisele inimesele, välismaised portaalid (Zopa, Ratesetter) on oma fookuse suunanud jõukamale tarbijale, kes tõenäoliselt nii suurel määral ei komista. Sellisele laenuvõtjate grupile võiks ilmselt igaüks meist laenu anda, kuid see ei paku turul kõige suuremat tootlust ega platvormile konkurentsieelist.
Aga aktsiad, fondid, kinnisvara, väärismetallid ja muud investeerimisvõimalused?
Olen kunagi ostnud nii aktsiaid ja fondiosakuid, kuid tänaseks olen kõigest sellest väljas. Bondora laenud ja platvorm (enam just viimast) on just see koht, kuhu mina täna oma raha paigutan. Muud investeeringud nõuaksid aega, et nendega kursis olla, Bondoraga olen ma täna juba nii piisavalt teadlik, et mul ei ole aega ega motivatsiooni teiste varaklassidega tegeleda. Loomulikult on küsimus ka loodavas lisaväärtuses ja selle mõistmises. Näiteks miks Facebooki aktsia täna maksab täna 100 dollarit, ent eile maksis 110 dollarit – mis vahepeal juhtus? Kas me saame aru miks hind kukkus ja kas tegu on põhjendatud hinnamuutusega? Otselaenamises annad raha välja ja ootad seda tagasi koos intressidega. Kui raha tagasi ei saa, siis tõenäoliselt on laenuvõtjaga midagi juhtunud – lihtne ja loogiline. Börsidel on määramatust omajagu rohkem.
Lisaks muidugi aktsiate ja fondide haipimine. Mul on meelde jäänud hea näide, kus kriisi ajal üks tunnustatud kooli õppejõud jagas tarka teadmist rahvale: kriisi ajal tuleb säästa ja tarbimislaenudest eemale hoida. Ometigi raha hoiab majandust elus, mida näitas ka kriis, et kui raha ei ole, siis ei saa ka arveid maksta. Otselaenamise puhul läheb tõenäoliselt suurem osakaal rahast majandusse kui aktsiate puhul.
Õpid praegu Londoni ülikoolis kaugõppes pangandust ja finantsi ning peaksid käesoleval aastal lõpetama. Kas magistrikraad on juba käega katsutavas ulatuses?
Hetkel kahjuks mitte. Läksin kohe peale bakalaureust magistrisse edasi ning alguses tegin paljud asjad ette ära, kuid viimased kaks aastat olen tugevalt olnud Bondoraga hõivatud ja füüsiliselt ei ole olnud võimalust kooli lõpetada. Praeguse plaani kohaselt uuel õppeaastal jätkan sealt, kus pooleli jäi.
Kui palju Sa üldse loed või enesearengule panustad?
Kahjuks ei jää mul ülearu palju aega üle, et lugeda hobi korras töösse mitte puutuvaid meelelahutusartikleid või raamatuid. Siiski veebiäris tegutsedes on mul igapäevaselt vaja lugeda mitmeid erinevaid postitusi või mõtteid otselaenamise või panganduse valdkonna kohta. Samuti tuleb turul silma peal hoida ja monitoorida näiteks konkurentide tegevust. Kõik see kokku on tegelikult üsnagi suur lugemine, mis samal ajal ka mind ennast arendab.
Teine tahk enesearengule panustamise puhul on teiste inimestega suhtlemine, nendega koos olemine ja uute nüansside teadasaamine. Näiteks Bondora nõukogu koosneb äärmiselt kogenenud inimestest, kelle kõrvalt õpib päris palju. Lisaks astusin ma mõned ajad tagasi magistriõppesse. Seda mitte selleks, et mul oleks vaja sealseid teadmisi nii üüratult, vaid seetõttu, et sundida end tegema asju, mis ei tundu nii põnevad, kuid mis võivad anda teistsuguse vaatenurga. Tegu on enese väljalükkamisega mugavustsoonist.
Lõppu klassikaline küsimus: kas ja kui tihti loed Rahapuu blogi?
(..naerab) Ma olen sunnitud Rahapuu blogi lugema.
Mis Sa selle all silmas pead?
Kuna sa kajastad meie ettevõtet ja meie sektorit üldiselt, siis mulle neid artikleid söödetakse üsnagi pidevalt ette. Loen eelkõige artikleid, mis väga konkreetselt puudutavad Bondorat. Kuna Sinu blogi on Eestis üks vähestest, mis meid rohkem kajastab (mõne teisega koos), siis see on ka meile hea tagasiside võimalus. Seega jah, olen Rahapuu blogi lugejate hulgas küll.
Rahapuu portfell 