Raha laenutamine – kas eetiline valdkond?

Korjasin mõni aeg tagasi ühest vestluses üles minu jaoks huvi pakkunud mõttekäigu. Nimelt arutles üks vestluse osalistest järgmiselt: “Miks on laenamine üldse eetiline või kellele seda vaja on, sest ta ei loo tegelikult mitte mingisugust lisaväärtust ja tirib inimesed võlaorjusesse ja soodustab liigkasuvõtmist?”

Eetikaküsimused on enamasti rasked küsimused, sest mis ühele võib olla hea, õige ja õiglane, ei pruugi seda samust enam kellegi järgmise jaoks olla. Siiski tahaks öelda, et laenamine oma ideoloogia poolest on täpselt nii vana kui maailm: kui paneme kartuli mulda ning käime suvel seda hooldamas (kõplamas), siis ohverdame oma aega ja lõpptulemuseks saame mitu kartulimugulat. Ka sellisel puhul on tegu laenuga, kus me võtame mullast toitaineid laenuks iseenda vajaduste täitmiseks ning maksame intressi oma ajaga.

 

1. Hea laen vs halb laen

Robert Kiyosaki tavatseb öelda, et laenu on kahte tüüpi. Üks on hea laen ning teine on halb laen. Oma sisult tähendab hea laen sellist laenu, mille tagajärjel hakkab raha sinu rahakotti tulema, halb laen on aga selline, mis viib sinu rahakotist raha välja.

Näiteks kui võtad laenu uhke auto ostuks, siis tõenäoliselt viib auto sinu rahakotist raha välja igakuiste laenumaksete näol. Kui aga ostad auto töö tegemise jaoks ja hakkad autoga kaupa vedama, siis tuleb kokku liita kõik tulud ning lahutada neist maha tehtavad kulutused. Kui tulud on kuludest suuremad, siis toob auto sulle raha sisse ning tegu on hea laenuga.

 

2. Rahal on väärtus

Kõigil asjadel siin maailmas on väärtus ning sõltuvalt inimese vajadustest võib toote, teenuse või mõne muu hoomatava asja väärtus olla erinev. Näiteks on pudel vett kõrbes tõenäoliselt suurema väärtusega kui pudel vett külmas Eestis. Samamoodi ei ole kõrbes suuskadega ilmselt nii palju teha kui mägedes lumistel nõlvadel.

Sarnaselt on ka rahal väärtus. Kuna raha on piisavalt universaalne, siis on meil raha kasutamiseks päris palju võimalusi ning me peame leidma meile kõige suuremat tulu toova võimaluse raha kasutada.

 

3. Oskused

Kõik inimesed ei ole finantsilises mõttes siia maailma võrdsena sündinud. Samamoodi valitseb teadmiste ja oskuste osas ebavõrdsus. Vahest lihtsalt juhtub, et naabril tuleb hea äriidee ning ta vajab selle teostamiseks raha. Sinul on raha, ent puuduvad teadmised. Kui naaber pakub sulle diili laenata talle Sinu raha ning vastutasuks saad 10% tootlust iga aasta, siis miks sellest keelduda, eriti olukorrast kus Sul endal puuduvad head alternatiivsed mõtted oma raha kasvatamiseks?

 

Laenuteema eetilisuse küsimus kerkib eelkõige üles kiirlaenuettevõtete puhul. Kõik üritavad kasumeid maksimeerida, mistõttu kiirlaenuettevõtete taktika on laenata raha nõrgema finantstaustaga inimestele, kes tõenäoliselt jäävad tagasimaksetel hätta. See loob soodsa pinnase erinevaid trahvirahasid sisse kasseerida ja seeläbi kõrgemat tootlust teenida. Siiski ei saa alati öelda, et kiirlaenud on üdini negatiivsed. Mis siis kui finantsteadlik inimene võtab kõik kolm ülevalolevat punkti teadmiseks ning vastavalt sellele tegutsedes kasutab kiirlaenuettevõtete poolt pakutavat ‘ülikallist’ raha ära?

Üks hea näide: oletame, et Juhan on logistikat õppinud ning soovib oma ettevõtte luua ning hakata ekspedeerijaks. Tööks on tal vaja mobiiltelefoni, sülearvutit ning internetiühendust. Kuna Juhan on finantsilises mõttes vaene, siis otsustab ta võtta 500 eurot kiirlaenu. Selle eest ostab ta odava mobiiltelefoni (10€), odava arvuti (100€) ning tasub ühe kuu internetiühenduse eest (20€). Lisaks registreerib Juhan ettevõtte (200€) ning jätab ülejäänud raha puhvriks. Kuna Juhan teab, et tal on olemas piisav kompetents ja oskused ning turul on hetkel veel piisavalt ruumi olemaks edukas, siis Juhan otsustabki temale sobiva rahastamisviisi kasuks. Hea laen, kiirelt kätte ning oskuslik paigutus toob esimesel kuul tulu 1000 eurot, millest saab koheselt ära maksta kiirlaenu.

Ehk et laenuvõtja peab ise hindama oma vajadustest lähtuvalt igat olukorda erinevalt. Halva näite puhul võiks esile tuua Peetrit, kes vabal ajal käib bussipeatuses sõpradega õltsi joomas ja valitsust kirumas ning laenu võtab seetõttu, et autole uued kõllid ja valuveljed osta. Ja kui üle jääb, siis käristab klubis naistele mõned Mojitod välja. Sellisel puhul on tõesti ebaeetiline raha laenata, sest loodav lisaväärtus ei ole majanduslikus mõttes tegelikult lisaväärtus – uut väärtust valuvelje ja kõllidega lihtsalt ei looda. Küsimus ongi selles, et miks eetilisuse lähtepunktist mõlema grupi laene ühte patta panna ning kuidas head ja halba laenu üldse eristada?

isePankuri pubiõhtul toodi välja veel üks positiivne aspekt, mis teoorias on hea, kuid praktikas mitte alati. Nimelt on refinantseerimislaenud oma olemuselt pigem head, sest kui kõik hästi läheb, siis kasutab inimene neid laene oma finantsolukorra parendamiseks kas siis madalama kuumakse või kogukulu saamiseks. Mul endal on kahjuks portfellis üks selline laenuleping, kus raha sooviti muude kohustuste konsolideerimiseks. Paraku lõppes see suure tõenäosusega just uutes valuvelgedes, kõllides ning shotiringiga klubis, sest paar kuud peale laenu väljaandmist kuulutas kohus laenuvõtja suhtes välja eraisiku pankroti.

Eetilises mõttes ei ole siinkohal ühteainsamat õiget ja head lahendust. Kõiki olukordi tuleb eraldi ja vastavalt situatsioonile vaadata. Olgu selleks siis raha laenamine või mõne muu majanduslikust aspektist tähtsa otsuse tegemine. Liigkasu võtmine on enamasti siiski vaid nendelt, kes ei oska rahaga oskuslikumalt toime tulla ja raha enda kasuks tööle panna. Nagu öeldakse, siis totu pidi ka kirikus peksa saama..

 

Advertisements

2 thoughts on “Raha laenutamine – kas eetiline valdkond?

  1. Kristi

    Maailmamajanduslikult võttes on laen hea nähtus. Ilma selleta ei saa majandus areneda sellises tempos nagu ta muidu võiks. Miinuseks on muidugi see, et aeg-ajalt tuleb õhku välja lasta ning eelisseisus on need ühiskonnas, kellel raha on.
    Teisalt on muidugi moraalne küsimus laenamisel. See on ka põhjus, miks enamiks finantsblogijaid kirjutavad – et teisi inimesi võimalikult palju harida, et nad ei võtaks nn halba laenu. Kahjuks on kõikideni jõudmine raske ning kõik pole ka huvitatud õppimisest. Inimlikul tasandil saab üksikisikule laenuga liiga tegemise tõttu kaasa tunda, ent me kõik kaotaks palju rohkem kui sellist võimalust pole.
    Samas, hetkel maadlen ise eetilise dilemmaga – kas investeerida Olympicusse – kasiino puhul on kasu loomine ühiskonnale veidi (palju) hägusem teema.

    Like

    • Tauri

      Minu arvamus oleks Olympicu kohta järgmine: Kui sa arvad, et Sinu aktsiainvesteering Olympicus kui ettevõttes midagi muudaks paremaks või halvemaks, siis on selline dilemma oluline. Muus osas on see lihtsalt üks investeering teiste hulgas, mille tootlust peaksid hindama. Kui täna saad Olympicust rohkem kui turg tootlust pakub, siis eetiline küsimus hasartmängurluse suhtes võiks jääda pigem tahaplaanile ja investeering teha – tegu on siiski legaalse investeerimisviisiga legaalsesse tegevusse ja legaalsesse ettevõttesse.

      Me ei saa ka vorsti jätta söömata, sest siga või lehm oma hinge selles pärast jättis.

      Ja muidugi see kah, et ega siis OEG ainult paha pole – nad maksavad korraliku summa spordi, kultuuri jms toetuseks. 😉

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s