Intervjuu – Kristi-

Hei-hei, head investeerimishuvilised!

Pool aastat tagasi oli meil käimas seitsmeosaline intervjuude seeria. Lugejanumbreid kõrvutades võib öelda, et intervjuud on kindlasti ühed loetumad kirjatükid siin blogis, mis on ka loogiline – annab meile võimaluse piiluda teiste investorite tegemistesse. Sedakorda vestlesime naisinvestoriga ning arutlesime nii isePankuri, investeerimisvõimaluste kui ka noorte ja tuleviku teemadel. Hüva lugemist!

Tere, Kristi!

Tegutsed isePankuris investorite poolel. Kui kauge aja taha ulatub Sinu kogemus isePankuriga?

– Olen Isepankuri tegevust jälginud kuskil 2010. aastast alates, kuid sel hetkel olin veel vaene kiirnuudlitest elav tudeng. Esimesed investeeringud said tehtud 2012. aastal.

Sa oled naisterahvas. Üllatus-üllatus, eksju! isePankuri statistika kohaselt umbes 90% investoritest on mehed ja ülejäänud 10% naised. Millest on tekkinud huvi tegeleda ‘meheliku’ alaga ehk investeerimisega?

– Ma olen terve elu olnud pigem numbrite inimene ja matemaatikahuviline. Mul on suhteliselt tugev ratsionaalne ja analüütiline mõtlemine ja seda annab väga hästi kasutada eelkõige rahanumbrite analüüsimisel. See pole investeerimiseks ülivajalik, kuid just see teeb investeerimise minu jaoks lõbusaks. Samuti pole ma selline inimene, kes soovib kõrge pensionieani kaheksast viieni kontoris istuda ja sellise tuleviku vältimiseks pole muud võimalust kui enda finantsid heasse seisu viia. Selleks aga tuleb raha investeerima hakata.

Kas väide ‘investeerimine on mehelik ala’ peab üldse paika või vaidleksid sa sellele vastu?

– Ütleme, et Eestis on kogu soorollide teema ikka väga keeruline. Probleem hakkab sellest, et juba koolihariduses julgustame tüdrukuid korralikult käituma ja poisse riske võtma. Usun, et seesama suhtumine kandub edasi ka rahasse. Üheks põhjuseks on ka see, et Eestis on üksikvanematest 90% naisi – seega naised koguvad raha selleks juhuks, kui mees kõrvalt ära kaob. Sellises olukorras on kerge mõista, miks investeerimine ei saagi prioriteediks olla. Tegemist pole meheliku alaga, aga kahjuks on riskide võtmise vabadus ning suurem vaba raha hulk tihti seoses meesterahvaks olemisega.

Kuidas Sul on isePankuris läinud? Kas oled teenistusega rahul või ihkab hing rohkemat?

– Olen hetkel oma portfelliga rahul. Suurimaks probleemiks see, et saaksin isePakkuja abil sisse rohkematesse laenudesse, kui hetkel kontol vaba raha on. Olen suhteliselt konservatiivse portfelli üles ehitanud, mis koosneb Eesti laenudest, mis on kõrge krediidiskooriga. Seda arvestades on portfelli tootlikkus väga hea. Ainsaks probleemiks on punaste laenude osakaal, aga kuna vaatan portfelli pigem 5-7 aasta perspektiivis, siis usun, et lõpptulemus saab hea olema.

Millist strateegiat kasutad isePankuris investeerimiseks? Kas eelistad kõrgema krediidiskooriga lepinguid või on Sul mõni oma investeerimistees, mille järgi juhindud?

– Umbes 75% minu protfellist on A1000 skooriga lepingud. Sellele lisaks olen koostanud isepakkujad B1000 ja AB900 peale ning aegajalt valin käsitsi mõned 700-800 skooriga lepingud. Isepakkuja süsteem ei lase eriti strateegiaid kasutada. Kui saaks, siis eelistaksin eelkõige laenude konsolideerimise lepinguid, sest sellise laenu võtnud inimene on pärast laenu võtmist kohe paremas finantsolukorras – enamiku teiste laenude puhul on olukord vastupidine. Lisaks toetaksin hea meelega tervisesse, elukohta ja haridusse investeerimist. Kuna need võimalused pole saadaval, siis eelistan muidugi võimalikult hea krediidiskooriga ja suurema vaba raha hulgaga inimesi – muu informatsiooni järgi polegi neid hetkel sisuliselt võimalik isePakkuja abil valida.

isePankur kuulutab viimasel ajal, et Soome ja Hispaania laenude pankrotistumise määr on tänaseks viidud ligilähedasele tasemele Eesti lepingutega. Mis hetkest otsustaksid ‘välismaale’ investeerimise kasuks, eriti nüüd kus avati järjekorras neljas turg – Slovakkia?

– Ütleme, et paber kannatab kõike. Kui ma vaatan enda portfelli ja Isepankuri infot, siis laenud pankrotistuvad lainetena – esimene laine on tavaliselt umbes 6 kuu märgi juures. Suur osa Soome ja Hispaania laenudest ei ole ju üldse nii kaugele veel jõudnudki. Soome laenude juures ei meeldi mulle ka lisaks see, et hilinemine ei kogu viivist – laenuvõtjal polegi ju niimoodi motivatsiooni üldse ennast liigutama hakata.

Tõenäoliselt hindan oma otsuse üle kuskil aasta lõpus, kus hakkab reaalne statistika välja ilmuma sellest, et mis tulemused on. Lisaks, tunnistan ausalt, et ma pole hetkel Soome ega Hispaania (ega ka Slovakkia) majandusolukorraga piisavalt kursis, et ma tunneksin, et teen konkreetsel informatsioonil põhinevaid otsuseid. Ennustama hakata ma aga ei soovi – see kipub halvasti lõppema.

Eelmise intervjuutsükli käigus tõdesid mitmed investorid, et isePankuri liigne agarus reeglite muutmisel on vaikselt ära tüütamas. Toona oli teemaks Soome turu avanemine ning isePakkujate reageerimine Soome laenudele, kuigi nad seda ei oleks tohtinud teha. Tänaseks teemaks on läbipaistmatumaks muutumine, ehk et keeratakse maha filtreid, mida investor sooviks kasutada (DTI); seati piiranguid laenulepingusse investeerimise sammul; keerati kinni postkasti võimalus. Selline isePankuri isetegevus ei ole kuigivõrd paljudele investoritele meele järgi, sest riski võtab lõppkokkuvõttes siiski investor. Kas selline trikitamine on Sinus tekitanud loobumismõtteid?

– Mõistetav on nii investorite kui ka Isepankuri mõtted. Muidugi, ma eelistaksin täielikku läbinähtavust ja palju suuremat informatsiooni kogust. Eelkõige ajavad närvi mustaks just muudatused isePakkuja suhtes, kui pidevalt foorumil silma peal ei hoiaks, siis tuleks enamik muudatusi üllatusena. Teisalt, Isepankur on ilmselgelt asja väga suurelt ette võtnud ja ma mõistan, et neil on hetkel vaja asja suureks ajada, et konkurendid ei jõuaks turgu eest ära võtta. Kuna investorite puudust pole, siis ei ole ka väga oluline olemasolevate investorite kõikide soovide arvestamine.

Loodan siiski, et mingil hetkel saab isePakkuja veidi rohkem valikuvõimalusi – näiteks kodu omamine, tööstaaž, laenu eesmärk jms. Ilmselgelt on tootlikkus täna aga päris kõrge ja loobumismõtteid pole, lihtsalt peab portfelli rohkem hajutama erinevate finantsinstrumentide vahel, et risk liialt suureks ei läheks.

Milliseid finantsinstrumente silmas pead?

– Mõtlen eelkõige laiemas plaanis investeeringute hajutamist. Olen sellel aastal võtnud eesmärgiks aktsiaportfelliga alustamise. Paari aasta perspektiivis olen mõelnud ka üürikinnisvarale. Kahjuks on Eestis turg väga väike ja põnevaid asju on raske teha. Tore oleks ka maksude vähendamiseks ettevõtte alt investeerimist alustada, aga selleks pean veel veidi aega seaduseid lugedes veetma. Tore oleks ka väike passiivse sissetuleku rida tekitada, tegelen vaikselt ka sellega.

Tean, et alustasid mõni aeg tagasi inglise keelse blogiga, kus arutled investeerimise teemadel. Kõigepealt tahaks Sind kiita, sest oled sealt blogis üles lugenud oma 2014. aasta finantsilised eesmärgid (samuti on Su inglise keelt väga mõnus lugeda). Mitte just kuigi paljud inimesed ei ole valmis oma rahakotiraudasid paotama ning avalikult rääkima numbrilistest eesmärkidest. Kuidas leidsid eneses motivatsiooni ja tahet tulla nii avalikuks?

– Kuna töötan õpetajana olen ma väga omamoodi situatsioonis. Eestis on kogu palgateema suure saladusloori all, aga kõik inimesed, kes on vähegi viimase kahe aasta jooksul uudiseid lugenud, teavad kui suur on minu palk õpetajana. Seega, miks mitte astuda sammuke edasi? Loen palju finantsblogisid ning minu meelest ei ole autor usaldusväärne niikaua kuni ta vähemalt osaliselt oma finantside kohta infot kirja ei pane. Samuti aitab eesmärkide avalik püstitamine motivatsiooni leida – piinlik on ju kui hakkama ei saa.

Finantsblogisid on erinevaid. Dave Ramsey soovitab laenudest võimalikult kiiresti vabaneda, Jaak Roosaare kirjutab oma investeerimisideedest üldiselt ning näiteks DividendMantra.com ning DividendMonk.com blogid on keskendunud dividendiaktsiate portfelli loomisele. Milline finantsteema on Sinu jaoks kõige põnevam ning äkki oskad vihjata mõnele põnevale finantsblogile?

– Olen enamikest finantsblogidest praeguseks välja kasvanud, sest mingi hetk lugesin neid väga suures koguses ja informatsioon hakkas ennast kordama. Hetkel jälgin rohkem kahte foorumit, kus väga põnevad finantsdiskussioonid käivad – http://www.bogleheads.org/forum/ – see on pühendatud Jack Bogle investeerimisfilosoofiale, kes on Vanguardi looja. Teiseks jälgin Redditis /r/personalfinance ning /r/financialindependence

Kõige huvitavamaks teemaks on hetkel sellise üldise suurema plaani loomine, plaanin panna lähiajal väga konkreetselt endale paika “pensionikuupäeva”, et mis hetkest võiks töö mulle vabatahtlikuks saada ning huvitun eelkõige teiste inimeste edulugudest, kes on 30-35-40 aastaselt saanud kohustuslikus korras töötamise lõpetada.

Dividendmantra.com veebilehte toimetav Jason Fieber on öelnud, et kui ta passiivsed sissetulekud ületavad igakuiseid kulutusi, siis plaanib hakata tegelema vabatahtliku tööga. Teine grupp inimesi on aga sellised, kes reisiks mööda maailma ringi (ehk klassikalises mõttes viskaks jalad seinale). Ma ise olen kolmanda mõtteviisiga, kus finantsvabadus on võimalus teha tööd töö pärast, mitte täitmist ootavate kohustuste tõttu. Kui saavutad oma varajase pensionikuupäeva, siis millisesse gruppi pigem kuuluksid, või on Sul mõni veelgi erinev nägemus varajasest pensionipõlvest?

– Minu meelest on veidi kummaline osade inimeste suhtumine – “kui ma olen ükskord kauges tulevikus pensionil ja veidi vanem ja viletsam, siis ma teen kõiki neid asju, mida ma tegelikult tahaks juba praegu noore inimesena teha.” Mismõttes? Mul ei ole mingit müstilist suurt plaani, mida teha. Naudin reisimist ka praegu – planeerin vähemalt kahte riiki sellel suvel jõuda. Vabatahtliku tööga tegelen samamoodi juba praegu paarkümmend tundi kuus. Peamine idee on siiski selles, et ma saan lihtsalt valida, mida ma teen ja raha küsimus ei saa piiranguks kui ma midagi tahan teha.

Raha kui selline iseloomustab tänasel päeval usaldust, kuna 1971. aastal ‘kaotas’ USA toonane president Richard Nixon kullastandardi, mis tähendab, et rahaloome on sisuliselt vaba ja meie eurod-dollarid ei ole mõne füüsilise varaga tagatud. Tänagi võime kuulda ookeani tagant uudiseid pideva rahatrüki kohta. Möödunud kriis on meeles nii riigijuhtidel kui inimestel, mistõttu oma arvamust avaldatakse tavapärasest rohkem ja valjemini (näiteks Occupy Wall Street liikumine). 2009. aastal pandi suurem algus krüptorahadele, näiteks Bitcoin, Litecoin. Krüptorahade põhimõte on sarnane sotsiaalpangadusele – lõikame suured institutsioonid süsteemist välja ja teeme tehinguid omavahel. See on kaasa toonud massilise krüptorahade kaevandamise ka Eestis. Kui palju oled krüptorahade teemaga kokku puutunud ning kas krüptoraha võiks olla üks sammastest, mis maksab Sulle tulevikus passiivset sissetulekut?

– Bitcoini puhul on probleemiks see, et enamik inimesi ei kohtle seda kui raha, vaid investeeringut. See on põhjus, miks ma hetkel sinna turule ei sekkuks – usaldus saab tekkida siis, kui raha reaalselt liigub ja hetkel Bitcoin pigem ikka seisab. Olen ennast süsteemi toimimisega mõistlikul tasemel kurssi viinud, aga kuna ma ei viitsiks ilmselt kunagi kaevandamist püsti panna, siis hoian lihtsalt asjal silma peal. Mulle aga VÄGA meeldib see idee, et tulevikus on olemas valuuta, mille kasutamist ei saa sinuga seostada. Mingi 5 aasta perspektiivis võib see turg väga huvitavaks minna, aga hetkel pole mul sellist raha, mille kaotamisest ma ei hooli, seega ei hakka ka Bitcoinidega tegelema.

Minu meelest täiesti mõistlik otsus, eriti täna, kus üks suurematest turuplatsidest (Mt. Gox) on maas ning riigid ei ole krüptorahade osas täielikku seisukohta veel võtnud. Peale ettevõtluse, finantsturgude, kinnisvarainvesteeringute ja krüptoraha on olemas veel üks oluline investeerimisliik – väärismetallid. Naistel kipub kulda tavaliselt olema üsnagi palju, ent ehetena. Majanduslikust aspektist tulenevat süvaanalüüsi ei tee neist ilmselt keegi. Kas Sinu meelest kuld peaks jääma aksessuaariks või oleks tegu arvestatava varaklassiga kuhu investeerida?

– Tunnistan, et kulda üldiselt ei kanna, seega pole ka kunagi väga suurt huvi väärismetallide suhtes olnud! Kullaga on minu meelest viimased paar aastat olnud seis selline, et kui kõik muudkui ostavad ja suvalised inimesed ühte investeerimismoodust kiidavad, siis tuleks kaugele eemale sellest hoida. Pigem investeeriksin lihtsalt kuskile kaevandustesse, siis oleks kindlam, et mingi tootlikkus asjal olla võib.

Üldiselt on kõige pealt vaja säästa, et siis alles investeerida saaks. Oleme praegu suures osas ära katnud investeerimise. Kui säästmise juurde minna, siis tõenäoliselt vajab igasugune säästmine mingisugust üleüldisemat plaani. Nimetagem seda näiteks eelarveks. Kas pead eelarvet või lähened säästmisele mõne teise rakursi alt?

– Üldiselt jälgin säästmisel kahte põhimõtet – maksa endale kõigepealt ning tea, kuhu su raha läheb. Kuu alguses kannan kohe osa raha ära investeerimiseks ja mustadeks päevadeks. Selle jälgimiseks kuhu raha läheb kasutan kahte asja – oma kodukulude jaoks pean sellist põhjalikku Exceli tabelit, mis kaugelt vaadates vist päris hirmus välja näeb. Osad ruudud on värvilised ja puha. Igapäevaselt sente ei loe, aga paar korda kuus heidan pilgu peale SEB rahapäevikule, mis teeb arvepidamise töö sisuliselt sinu eest ära. Finantsdistsipliiniga mul probleeme pole, seega ei pea ka iga liigutust jälgima. Hetkel üritan kuus kõrvale panna umbkaudu 25% teenitud rahast nii et väljakutse on olemas.

Olen kohanud noorte seas arvamust, et elada tuleks täna ning säästmine jäägu kunagi kaugemasse tulevikku (kui üldse). Kuna pead õpetajaametit ning puutud igapäevaselt kokku õige varsti oma elu alustavate noortega, siis kas noorema generatsiooni suhtes on näha sarnast mõtteviisi või teadvustatakse rahateemat paremini kui ‘meie’ ajal (oleme Kristiga samast põlvkonnast)?

– Kuna ma õpilastele ka majandust õpetan, siis sellest teemast võiksin ma hea meelega lõputult rääkida. Ma ei tahaks olla väga negatiivne, aga olukord inimeste ja eriti noorte finantsharidusega on pehmelt öelda nukker. Vanemad ei räägi oma lastega rahast ja probleemiks on ka see, et paljud lapsevanemad ei oskagi midagi asjalikku lastele rääkida. Mul on paar projektitundi, mida õpilastega teen – nad käivad poes reaalseid toiduhindasid ostukorvi jaoks kogumas, nad arvutavad palju maksab lapse kasvatamine ning valivad endale mõttes välja ülikooli ajaks korteri kus elada. On ikka väga palju väga üllatunud noori, kellel pole üldse ettekujutust, kui palju mille eest palka makstakse ja kui palju üldse asjad maksavad.

Informatsiooni on kõige kohta rohkem saada, aga see ei tähenda, et nad seda kasutaksid. Mõnes mõttes on nad aga meie põlvkonna suhtes eelisseisus, sest paljude nende vanemad on mitmeid finantsteenuseid kasutanud, mida meie vanemad ei kasutanud – näiteks on nad võtnud kodulaenu, autolaenu, õppelaenu jms ning saavad natukene noortele nõu anda. Kuna õhus olev pensionidiskussioon kaldub aga sinna suunda, et ei meie põlvkond ega nende põlvkond pensionile ei saa, siis on arusaadav, miks neile tundub loogiline elada nüüd, kui nad noored on.

Kuidas leida tasakaal kohe elamise ja investeerimise vahel?

– Eks see tasakaal on igaühe isiklik otsus. Mina olen selle tasakaalu leidnud nii, et olen mõelnud läbi, mis mulle tegelikult elus oluline on ja mis on need asjad, mille peale olen ma nõus raha kulutama. See aitab välja filtreerida ebaolulise, mille asemel võiks raha investeerida.

Näiteks naudin ma reisimist, raamatuid ja head toitu. Olen nende kõikide eest nõus maksma. Samas on mulle hetkel ebaoluline auto omamine, firmabrändid riietuses jätavad mu külmaks ning mulle pole oluline kõige uuemate asjade otsekohe ostmine. Seega oma igakuises eelarves jätan julgelt raha uute söögikohtade külastamiseks ning raha, mis muidu kuluks auto hoolduseks ja bensiinirahaks panen tulevikule mõeldes kasvama.