Suure linna rahvas teadvat rääkida, et tihtipeale on kaubanduskeskustes üles seatud pisikene letikene, mille taga seisab paar-kolm viksi ja viisakat noort inimest. Nende kavatsus ei ole Sulle müüa värskeid maasikaid ega suitsuliha, vaid midagi käega katsumatut – pensionisammast. Vestluse lõpuks oled Sina rõõmus uue ja hea pensionifondi üle ning nemad rõõmsad komisjonitasu kasseerimise üle. Võit-võit kõigile osapooltele!
Õhtul istud kodus diivanile ja võtad ajalehe ette ning loed pensioniea planeeritava tõusu kohta. Ühmad vaikselt selle peale ning keerad mõne muu rubriigi ette ja unustad kogu rõõmu sinnapaika. Või kuni järgmise kaubanduskeskuse või pangakontori külastuseni, kus mõni teine fondihaldur üritab Sind ära moosida ning selgitada, et just nende fondis kasvab su raha nii mühinal, et sa ei jõua saadava tulu eest isegi mitte leiba singile määrida.
Teise samba pensionifondide idee ei ole tegelikult nii halb, kui selle teostus. Fondihaldur võtab vastu Sinu raha, jättes Sulle riskid ning endale prisked haldustasud. Fair enough, right? Midagi selle vastu ette ka võtta ei saa, sest alates 1983. aastast sündinutele on teine pensionisammas kohustuslik. Minule kaasa arvatud. Mõned kuud tagasi otsustasin vapustavast 3+6% pakkumisest loobuda, kuna ühe käkiga olin varasemalt hakkama saanud: jätkasin 2010. aastast pensionimakseid pensionifondi ning mind premeeritakse selle eest nüüd 2+4% asemel 2+6% pakkumisega mõned aastad. Olgu, 2+6% on indiviidi vaatenurgast nähtuna muidugi parem lahendus kui 2+4%, kuid üldpildis tähendab see siiskis seda, et mina panen 2% ning riik paneb mina panen veel 6% lisaks. Sest mina olengi riik ja minu palgafondist seda ümberjagamist tehakse.
Hommikul, kui selle postituse kirjutamise peale mõtlesin, siis tabasin ennast kordamast: „ma ei kirjuta pensionifondidest, ma ei kirjuta pensionifondidest“. Ülemine lõik tõestas risti vastupidist ning siinkohal tahan öelda, et kuigi pensionifondi valik lühiajalises perspektiivis on oluline samm teha, siis pikemas perspektiivis oleme me valet teerada tatsamas. Kas me saame olla kindlad, et me pensionini üldse jõuame tulevikus? Kas pensionifondi kui sellist selle tänapäevasel kujul on enam olemas?
Seetõttu peaksime lõpetama otsese pensionile jäämisest mõtlemise, vaid lähenema asjale proosalisemalt: kuidas ma saaksin finantsiliselt vabaks ehk mida ma peaksin tegema selleks, et ma võiksin minna pensionile siis kui MINA seda tahan, mitte siis kui riik mulle selle ette kirjutanud on? Ma tahaksin tööl käia seetõttu, et see mulle meeldib, mitte seetõttu, et ma pean, kuna arved vajavad maksmist, lapsed koolitamist.
Viimasel ajal on robert-kyiosakilik finantsvabaduse teooria mulle ideena üha rohkem meeldima hakanud. Ma ei ole tema teooriate ja arvamuste jünger, vaid ma näen, et passiivsete sissetulekute loomine muutub päev päevalt olulisemaks teemaks. Käesoleva nädala alguses teatas Statistikaamet keskmise brutopalga 8,8% tõusust aasta baasil. Enne viimast kriisi toimus täpselt samasugune palgaralli, sest nõudlus töötajate järgi oli suurem kui töötajaid turult võtta oleks olnud. See võiks tähendada, et midagi kriisilaadset on peagi tulemas ning selleks ajaks võiks olla mingisugune rahaline puhver olemas, et näiteks kas või üürikinnisvara soetada. Eeldus on, et nõudlus langeb ja hinnad muutuvad ostjale soodsamas suunas. Kui tänase 40 000 eurot väärt korteri saaks kätte 30 000 euroga, siis oleks see märgatav võit, mis võiks tulevikus korteri väljaüürimisel pakkuda suuremat tootlusprotsenti alginvesteeringu suhtes.
Siiski ei taha ma siin postituses ühte või teist investeerimisobjekti promoda, vaid levitada finantsvabaduse mõtteviisi. Küsimus on, et kuidas ma saaksin luua endale olukorra, kus ma ei pea tegema asju, mis mulle ei meeldi, vaid ma saan teha seda, mis ma tahaksin teha.
Elu tuleks elada tähendusrikkamalt!
(Live more meaningful life!)
Rahapuu portfell 