Sotsiaalpangandus kui tööriist finantsvabaduse kujundamisel

Me elame äärmiselt põneval ajal. Maailm muutub iga päevaga silmnähtavalt ning tänane teema on homseks fookuse kaotanud. Kui paljud meist oleks suutnud ette kujutada nõukogude režiimi aegses ajas nutitelefone, kiireid rahakandeid üle maailma või tasuta internetikõnesid?

Paarsada aastat tagasi oli iga pisemgi edasiareng revolutsiooniks, sest toonane arengutempo oli tänasest madalam, mistõttu väiksemaid muutuseid suudeti ja osati tähele panna. Müüdi ju toidukaupagi algselt vaid leti tagant kartuses, et inimesed kipuvad keelatud varale iseseisvalt käppa taha ajama. Täna võime minna poodi, võtta terminali ning väljuda peale maksmist kauplusest nii, et me ei ole isegi pidanud kassiiriga kokku puutuma.

SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel on välja pakkunud visiooni, mille kohaselt arenenud riikides võiks riigi huvi tõttu sularaha kasutamine asenduda peagi mobiilsema maksevahendiga, näiteks virtuaalne raha pangakontol, millele pääsed juurde kas siis mobiiltelefoniga või pangakaardiga (nagu see ka täna juba on). Kommentaariumis küsitakse ja parastatakse sapiselt sellise mõtteavalduse pihta, kuid ärgem unustagem, et visionääride tõttu on meil olemas nutitelefon, wifi ja võimalus üldse midagi netis kommenteerida.

Sotsiaalpangandus selle tänapäevasel kujul on olemas olnud varsti juba pea kümnendi. Sellegi poolest tunnevad pangad ennast kindlalt ning ollakse arvamusel, et sotsiaalpangandus ei ole täna veel kindlasti see majandusharu, mis nende võimu kõigutada suudaks. Sotsiaalpangandus üksinda võib-olla mitte, aga alternatiivpangandus üldiselt?

Viimase aja moeröögatuseks on kauplemine virtuaalrahaga Bitcoin (BTC). Kõigest mõne aastaga on bitcoini väärtus kasvanud sadu protsente ning lage ei ole just kui veel näha? Kuigi reguleerimata virtuaalrahal on oht saada siiski reguleeritud, siis on bitcoin selge märk sellest, et maailm on pidevas muutuses ja loorberitele puhkama jääda ei maksa.

Bitcoini kui investeerimisobjekti vaadeldes oleksid minu mõtted sellised: ära osta asja, mille väärtusest sa aru ei saa! Viimasel ajal on meedias pidevalt kajastatud bitcoini hinna ääretult kiirest kasvust. Kunagisest mõne sendi väärtusega bitcoinist on tänaseks saanud 1000 dollarit maksev investeerimisobjekt. Sellise metsiku tõusuga on investeerimisfoorumites ja sotsiaalmeedias näha eufooriat, enamasti paraku nende inimeste suust, kes investeerimismaailmas on uued. Aga tuletagem meelde, et 2007. aastal öeldi ka kinnisvara hindade kohta, et need ei saa mitte kunagi langeda…

Ma ei taha öelda, et Bitcoini väärtus dollarites ei võiks enam kasvada. Võib kindlasti, kuid kui sellest mullist peaks hakkama keegi õhku välja laskma, siis saab see väga inetu olema. Bitcoini oma tööriistana mina võib-olla täna enam ei kasutaks.

Sularaha kadumisel oleks kindlasti omad miinused ning tõenäoliselt Koppeli visioon sajaprotsendiliselt ei täitu. Visionääride ideed ja mõtteavaldused ongi enamasti tugevalt tulevikku suunatud ja sobival ajamomendil nad arendatakse visioonist reaalselt töötavaks ideeks. Näiteks tahvelarvuti selle tänapäevasel kujul. Kontseptsioon, millega tuli esimesena turule Microsoft, kui 2001. aastal tutvustas Bill Gates maailmale Microsoft Tablet PC’d. Kahjuks ei olnud turg selliseks tooteks valmis ning ahvivaimustus saabus alles 2010. aastal Steve Jobsi käe läbi, kui turule näidati iPadi.

Rahapuu blogi üks eesmärke on tutvustada alternatiivpangandust kui ühte võimalikku investeerimisobjekti, sest meie jaoks on aeg täna juba piisavalt küps sotsiaalpanganduse ideega kaasa minekuks. Sotsiaalpangandus on tööriist meie visioonile: saada varem finantsiliselt vabaks ning mitte muretseda riikliku pensioni pärast tulevikus.

Ärgem kartke muutuseid, kartkem muutustest ilma jäämist!

Advertisements

pension. Pension. PENSION!

Suure linna rahvas teadvat rääkida, et tihtipeale on kaubanduskeskustes üles seatud pisikene letikene, mille taga seisab paar-kolm viksi ja viisakat noort inimest. Nende kavatsus ei ole Sulle müüa värskeid maasikaid ega suitsuliha, vaid midagi käega katsumatut – pensionisammast. Vestluse lõpuks oled Sina rõõmus uue ja hea pensionifondi üle ning nemad rõõmsad komisjonitasu kasseerimise üle. Võit-võit kõigile osapooltele!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Õhtul istud kodus diivanile ja võtad ajalehe ette ning loed pensioniea planeeritava tõusu kohta. Ühmad vaikselt selle peale ning keerad mõne muu rubriigi ette ja unustad kogu rõõmu sinnapaika. Või kuni järgmise kaubanduskeskuse või pangakontori külastuseni, kus mõni teine fondihaldur üritab Sind ära moosida ning selgitada, et just nende fondis kasvab su raha nii mühinal, et sa ei jõua saadava tulu eest isegi mitte leiba singile määrida.

Teise samba pensionifondide idee ei ole tegelikult nii halb, kui selle teostus. Fondihaldur võtab vastu Sinu raha, jättes Sulle riskid ning endale prisked haldustasud. Fair enough, right? Midagi selle vastu ette ka võtta ei saa, sest alates 1983. aastast sündinutele on teine pensionisammas kohustuslik. Minule kaasa arvatud. Mõned kuud tagasi otsustasin vapustavast 3+6% pakkumisest loobuda, kuna ühe käkiga olin varasemalt hakkama saanud: jätkasin 2010. aastast pensionimakseid pensionifondi ning mind premeeritakse selle eest nüüd 2+4% asemel 2+6% pakkumisega mõned aastad. Olgu, 2+6% on indiviidi vaatenurgast nähtuna muidugi parem lahendus kui 2+4%, kuid üldpildis tähendab see siiskis seda, et mina panen 2% ning riik paneb mina panen veel 6% lisaks. Sest mina olengi riik ja minu palgafondist seda ümberjagamist tehakse.

Hommikul, kui selle postituse kirjutamise peale mõtlesin, siis tabasin ennast kordamast: „ma ei kirjuta pensionifondidest, ma ei kirjuta pensionifondidest“. Ülemine lõik tõestas risti vastupidist ning siinkohal tahan öelda, et kuigi pensionifondi valik lühiajalises perspektiivis on oluline samm teha, siis pikemas perspektiivis oleme me valet teerada tatsamas. Kas me saame olla kindlad, et me pensionini üldse jõuame tulevikus? Kas pensionifondi kui sellist selle tänapäevasel kujul on enam olemas?

Seetõttu peaksime lõpetama otsese pensionile jäämisest mõtlemise, vaid lähenema asjale proosalisemalt: kuidas ma saaksin finantsiliselt vabaks ehk mida ma peaksin tegema selleks, et ma võiksin minna pensionile siis kui MINA seda tahan, mitte siis kui riik mulle selle ette kirjutanud on? Ma tahaksin tööl käia seetõttu, et see mulle meeldib, mitte seetõttu, et ma pean, kuna arved vajavad maksmist, lapsed koolitamist.

Viimasel ajal on robert-kyiosakilik finantsvabaduse teooria mulle ideena üha rohkem meeldima hakanud. Ma ei ole tema teooriate ja arvamuste jünger, vaid ma näen, et passiivsete sissetulekute loomine muutub päev päevalt olulisemaks teemaks. Käesoleva nädala alguses teatas Statistikaamet keskmise brutopalga 8,8% tõusust aasta baasil. Enne viimast kriisi toimus täpselt samasugune palgaralli, sest nõudlus töötajate järgi oli suurem kui töötajaid turult võtta oleks olnud. See võiks tähendada, et midagi kriisilaadset on peagi tulemas ning selleks ajaks võiks olla mingisugune rahaline puhver olemas, et näiteks kas või üürikinnisvara soetada. Eeldus on, et nõudlus langeb ja hinnad muutuvad ostjale soodsamas suunas. Kui tänase 40 000 eurot väärt korteri saaks kätte 30 000 euroga, siis oleks see märgatav võit, mis võiks tulevikus korteri väljaüürimisel pakkuda suuremat tootlusprotsenti alginvesteeringu suhtes.

Siiski ei taha ma siin postituses ühte või teist investeerimisobjekti promoda, vaid levitada finantsvabaduse mõtteviisi. Küsimus on, et kuidas ma saaksin luua endale olukorra, kus ma ei pea tegema asju, mis mulle ei meeldi, vaid ma saan teha seda, mis ma tahaksin teha.

Elu tuleks elada tähendusrikkamalt!
(Live more meaningful life!)

Laienemine Saksamaale ei tule veel nii pea kõne alla

isePankuri laienemisplaanid on jätnud investoritele nõrgapoolsema mulje isePankuri platvormist: Soome turu negatiivne reaktsioon* on paljuski kandunud edasi Hispaania turule, mistõttu investorid on jäänud esialgu pigem äraootavale seisukohale edasise suhtes.

Saksamaa portaal crowdstreet.de on teinud isePankuri tegevjuhi Pärtel Tombergiga intervjuu eelmisel kuul. Intervjuust teeme lühikese eesti keelse kokkuvõtte Rahapuu blogi lugejatele. Inglise keelne artikkel loetav siit!

Hispaaniasse laienemise kolm kandvat teesi

  1. Halb majandusolukord on tekitanud olukorra, kus isegi head laenajad ei saa enam laenu. Tegu on suurepärase olukorraga uue ettevõtte jaoks, kes soovib turule tulla ja kergemini turuosa võita.
  2. Arvuliselt on hästitasustatud ja stabiilseid laenuvõtjaid Hispaanias rohkem kui Soomes ja Eestis kokku. Turupotentsiaal on miljardites eurodes.
  3. Majanduskriis on loonud soodsa pinnase “palgapäevalaenajate” ** turu suuremaks kasvuks. Kindlasti on selliste laenajate hulgas ka väga häid laenuvõtjaid, kes sooviksid mitmed “palgapäevalaenud” hiljem koondada madalama intressiga laenuks.

Saksamaale laienemise plaan ei ole täna päevakorras, Saksamaa turule sisenemine eeldab panganduslitsentsi ning mille puudumise tõttu Saksamaale laienemine on päevakorrast maha võetud. Võib-olla mõne aasta pärast!

Uusi sihtmärkturge on 10 kandis. Suuresti sihitakse turge, mille valuutaks ei ole euro ning turusihte on hetkel kokku umbes 10. Turu avamisest antakse teada sel momendil, kui ollakse valmis laenutaotluseid vastu võtma.

Kuna vahest on päris meelelahutuslik lotot mängida, siis Rahapuu pakkumine nende umbes kümne turu osas oleks:

  1. Läti (see oleks ilmselt enam kui 50% kindel)
  2. Leedu
  3. Poola
  4. Rootsi
  5. Taani
  6. Ungari
  7. Slovakkia
  8. Tšehhi
  9. Austria

Lotoõnne pole mul eriti kahjuks olnud, seega .. 🙂

Pärteli vastused on tegelikult sellises kontekstis üsnagi arukad ja laiem pilt mulle kui investorile hoomatavam. Miks nad vaid ise sellest rohkem senimaani avalikult rääkida tahtnud ei ole? Õnneks võetakse nüüd peagi tööle kliendisuhete juht, äkki kaasneb sellega rohkem läbipaistvust ja avatust.

* Võlgnevuselt hakatakse arvutama viivist 0,2 protsenti iga viivitatud kalendripäeva eest (va. Soome residentide puhul tulenevalt seadusest)

** Palgapäeva laen on kuni palgapäevani võetav väikesemahuline laenusumma, millega finantseeritakse oma tavapärast tarbimist ning mis üldiselt makstakse palgapäeval ära. Enamasti on tagasimakstav summa tunduvalt suurem kui esialgne summa (nt. 50€ laenatakse vs 125€ makstakse tagasi).

Kui soovid mõne artikli kirjutada sotsiaalpanganduse teemadel ja see ka Rahapuu blogis avaldada, siis võta meiega ühendust läbi Facebooki kommuuni postkasti.

Hispaania – millal läheb elu paremaks?

LHV Varahalduse nooremanalüütik Kristiina Kirtsi on näinud kõvasti vaeva ning kokku pannud mõned graafikud Hispaania laenuturu kohta. LHV ei näe Hispaania turul veel paranemise märke, mistõttu tasub ka tänastel sotsiaalpanganduse huvilistel oma investeeringuid tehes paika panna riskitaluvus Hispaania laenudesse investeerides. Minu soovitus oleks Hispaania laenude hoidmine kuni 10% portfellist (sama Soome puhul!), kuna täna ei tundu riski-kasumi suhe väga hästi paigas olevat. Miks investeerida 20% tundmatusse Hispaania laenu, kui sama summa oleks võimalik sama või kõrgema intressiga suunata kohaliku majanduse turgutamiseks?

iseLäti?

Kas isePankuri järgmiseks võitluseks on lahing Riia all ehk sisenemine Läti turule? Kuigi tõsikindlalt ei saa veel midagi väita, siis sahinad kuluaarides on andnud märku, et isePankur planeerib kosjasõitu Läti turule ning „tublide“ Soome ja Hispaania kõrval on tulevikus investoritel lootus panustada Läti majanduse arengusse.

Kriisist räsitud Läti on juba teinud edusamme oma arengus. Majandus kasvab mühinal ning SEB panga prognooside kohaselt võiks lätlasi ees oodata 4,8% majanduskasv järgmisel kahel aastal järjest. Eesti numbrid on tunduvalt tagasihoidlikumad, jäädes alla 3% aasta kohta.

Baltic Course portaali kohaselt oli esimesel poolaastal 2013 pankadeväline laenumaht üle 147 miljoni lati ehk 208 miljonit eurot. Sellest 68 miljonit latti ehk 96 miljonit eurot moodustasid kiirlaenud (mille turumahtusid üritab sotsiaalpangandus kõigutada). Muuseas, Läti võtab euro lati asemel valuutana kasutusse juba mõne kuu pärast (01.01.2014), seega kes peab lugu euromüntide kogumisest, siis on võimalus peagi oma kogu täiendada.

Kui paneme Läti numbrid perspektiivi, siis umbes 15 miljonit eurot oli ainuüksi kiirlaenude turumaht ühe kuu kohta 2013. aasta esimeses pooles. IsePankuri eelmise kuu laenukäive ületas üle ühe miljoni euro piiri kolme turu kohta kokku (lõviosa ilmselt siiski Eesti laenukäive), mis tähendab, et lõunanaabri turgu võiks kindlasti proovima minna – laenuturu mahud on asjakohased.

BigBanki info kohaselt jätavad Leedu ja Läti laenuturud oma ansamblist Eesti välja. Kui eestlasele on oluline autode ostmine või kodu remont, siis lätlane-leedukas on suunanud oma pilgu madalama väärtusega kodutarvetele (telekad, külmikud, pliidid). Laenukäive lepingu kohta on Eesti turul mõned korrad suurem kui Läti või Leedu turul.

Mis saama hakkab? Veel on raske öelda, kuid mulle tundub, et Läti majandus ja laenuturg võiks olla Eestiga sarnasem kui võrrelda näiteks Hispaaniaga (kes on mutta maandunud ja ei suuda ennast ise üles aidata) või Soomega (kelle elatustase on siiski kordades kõrgem ning meilt saadav kuni 10 000 eurot ei pruugi kulmugi kergitama panna).

Mis on Teie arvamus?