Kas sa elad üle oma võimete?

Võta korraks aeg maha, keeda endale hea jook ja tule mõtle minuga koos! Kui sul seda aega praegu ei ole, siis võib-olla ära kiirustagi ja proovi lugeda siis kui aega on.

Kas Sa oled kunagi peatunud sellisel teemal nagu Sinu võimalused? Oled sa saavutanud selle, mida sa ole soovinud? Näiteks oma maja, lapsed, auto, unistuste reisi? Mõtle mõni hetk selle üle..

Mõni aeg tagasi üks sõber tuli ja kurtis, et töö juures suhtutakse töötajatesse kuidagi veidralt. Veidralt selles mõttes, et ta soovis oma vahetuse ära muuta ning teha ühe nädala tööd teises vahetuses. Lihtsalt seepärast, et siis ta saab endale põneva kursuse võtta ja ühe uue hobi selgeks õppida. Tema ülemus arvas selle peale, et hobi ei tohiks tööd segama hakata ning palve lükati tagasi. Loomulikult oli sõber nukker ja ei osanud kosta ööd ega mütsi. Oskasin talle soovitada vaid seda, et järgmine kord küsiks ülemuselt, et kas me elame siin maailmas selleks, et tööd teha, või peaks tööst loodav lisaväärtus looma elu nautimiseks vajaliku?

Olgu, töö on olemas, elu koht samuti ning tunned, et liigud üsna õigel kursil? Ühel momendil aga võid tunda, et selline unistuste elu ei paku seda naudingut, mida tegelikult tunda soovid. Sest need standardid, mille järgi elad (auto, maja, hästitasustatud töökoht), ei ole Sinu loodud. Need on ühiskonna poolt meile ette kirjutatud. Sest tegelikult tahad sa hoopis reisida. Või teha midagi endale meeldivat, näiteks pidada õpetaja elukutset või olla aednik kontoritöötaja asemel?

Mulle väga meeldib näiteks selline auto nagu Dacia Duster. Minu jaoks on ta visuaalselt kena masin ning üldpildis ilmselt kilomeetri hind ei tule ka väga kallis. Jah, luksusmasinale kohaseid mugavaid istmeid või viimase peal muusikasüsteemi seal ei ole, kuid kas ma sean selle kriteeriumi endale üldse eesmärgiks? Ometigi saan ma paljude tuttavate käest “materdavaid” sõnu, sest Dacia ei pidavat olema auto. Škoda ja Kia ka hiljuti ei olnud, täna on mõlema puhul tegu väga arvestatavate masinatega.

Taaskord paneb elu paika standardid ja kui juttu tuleb millegist, mis ei vasta kohalikele normidele, siis oled automaatselt süüdi mõistetud.

Kui kolm aastat tagasi ostsin Fordi (üsna vana mudel), siis samuti sain mitmest kohast teada, et tegelikult panin oma raha põlema. Ja hoidku selle eest kui oleksin masinaga vahepeal kusagil teele jäänud. Oh seda ärapanemise rõõmu stiilis: “Ma ju ütlesin!”

Tegelikult on auto senimaani olnud hea ja aus ning kurta ei ole mitte millegi üle.  Aga need standardid!

Kui mitu korda on ema või isa maininud, et pead ikkagi selle või teise kooli ära lõpetama? Teed selle jällegi ära, sest mingisugune standard nõuab seda. Ma leian, et sellist laadi standardite järgi elamine on vale, eriti kui see tuleb pingutatult ja vastumeelselt. Maailm ei muutu sellest paremaks!

Üks ääretult meeldiv liikumine on nii nimetatud Tiny House movement, kus inimesed elavad kastist välja. Peale majanduskriisi on selline liikumine saanud suuremat hoogu, sest inimesed olid elanud üle oma võimete. Seda kõike ühiskonna kehtestatud standardite pärast. Kriis aga oli nii tugev, et paljud jäid töötuks ning sageli ka kodutuks. Mis siis teha?

Suurelt elamiseks ei ole tegelikult palju ruumi vaja. Inimesed näevad, et suurusehullustusega on mindud liiga kaugele ning tegelikult saab ka teistmoodi. Jah, põhjendatud on küsida, et kas tõesti nii pisikeses peab elama? Ei, ei pea! Aga 200 ruuduses majas samuti ei pea. Oluline on tunda ära oma piirid ja vastavalt tegutseda. Mina isiklikult ei kujutaks oma elu ette väga suures majas, sest:

  • maja vajab pidevat hooldust
  • miks kütta tühja õhku (kommunaalide eest tuleb maksta ja raha tuleb teenida)
  • keegi peab maja koristama (miks raisata aega asjadele, mis ei loo väärtust?)

Miks peab ostma mitu korda kallima auto kui saab osta Dacia? Miks peab ohverdama oma elu tööle?

See kindlasti ei ole hipilik üleskutse oma elu hülgama ja mingit uut šokeerivat kommuuni looma, vaid see on üleskutse hindamaks oma väärtuseid. Kui senimaani olete perega näinud vaeva ja käinud suurlinnas tööl, kuid ühtäkki avastate, et madalama palgaga elab kusagil mujal palju toredamalt ära, siis kas maksab kümne küünega suurlinnast kinni hoida? Sõbrad ei kao, juhul kui nad on ikkagi sõbrad..

Sama lugu on investeerimisega – standardid on loonud meile arusaama, et see on pintsaklipslaste tegevus ning meil on targem eemale hoida. Ei, ei ole. Eriti tänasel infoajastul, kus investeerimine on tehtud niivõrd lihtsaks. Ja kui oma kapitalilt suudad raha teenida palgale lisaks, siis see loob üha suuremaid võimalusi olemaks finantsiliselt vabam.

Ära karda teha sammu edasi, vaid karda kukkuda tagasi. Igal kogemusel on oma õpetlik sisu olemas, iseasi, kas me tahame ja suudame seda näha. 🙂

Parema tuleviku nimel!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s