Kolasin täna õhtul Facebookis ringi ning ühtäkki silmasin Robert Kiyosaki Facebooki lehe uuendust. Üldiselt olen ma selle mehe sügavamad tegemised ära unustanud ja oma elu elada püüdnud, ent vahel on siiski hea piiluda teiste tegemisse. Uuendus andis teada, et just praegu käib livestreami kaudu tema naise, Kim Kiyosaki ülekanne (broadcast) ning otsustasin asja uurida.
Üle pika aja oli meeldiv kuulata midagi sellist, millest Kim rääkis. Näiteks kuidas tema rikkamaks on saanud, mida nad Robertiga ärimaailmas muidu teevad ning kuidas elus edasi minna. Teinekord on sellist motivatsioonituhinat vaja, et oma igapäeva tegemistes edasi minna.
Sedakorda jäi mu kõrvu 30% reegel. Kim ütles, et nemad Robertiga on pikka aega (alates 1985) elanud 30% reegli järgi. Reegel algab nii: Esmalt maksa iseendale ja alles siis teistele!
Täiesti 100 protsenti ma selle ettepanekuga nõustuda küll ei taha, sest kõik meie kulud on iseendale maksmine. Kas siis kallis korter, auto või head söögid. Me teeme seda iseendale ja oleme teadlikult valinud sellise elu ning arved tuleks siiski õigeks ajaks tasuda.
Teistpidiselt võttes tuleks ära kuulata ka teine pool reeglist ehk 30%. Nimelt tuleks see 30% riisuda palgapäeval kohe palgalt ära ning vastavalt “fondidesse” laiali jagada. Kimi kolm fondi on:
- Investeerimiskonto
- Säästmiskonto
- Heategevus
Seega näiteks kui Sa teenid 600 eurot netotulu, siis Kimi loogika kohaselt paneks tema 60 eurot investeerimiskontole, 60 eurot säästmiskontole ning 60 eurot annaks heategevuseks.
Järgmine hetk avastasin, et peaaegu täpselt sellise mudeli järgi ma ise käitungi. Välja arvatud heategevus, sest selliseid häid projekte pole ma viimasel ajal silmanud (kaks viimast aastat on talvel olnud ühe haigust põdeva plikatirtsu jaoks kogutud raha ravisalvide ostuks ning nendes projektides olen osalenud hea meelega).
Olen endale loonud eelarvevormi, mille kohaselt üritan igakuiselt elada. Näiteks investeerimisel on mitu erinevat kategooriat nagu isePankur, autokonto, tervisekonto, kogumiskonto ning reservkonto. Jah, mul on mitu-mitu erinevat pangakontot, sest muud moodi planeerides ei tuleks ma toime. Allpool ka kiire kuvapilt eelarve ühest fragmendist, numbrid on muidugi ära kustutatud.
Kui vaatan tagasi oma tegemistele, siis tuleb välja, et mul on isePankuri konto ja börsikonto, mis käivad Kimi mudelis investeerimiskontode kategooriasse (ehk siis on tegu rahaga, mis peab minu eest töötama). Säästukontod on näiteks kogumiskonto ja kriisifondikanne (seda õpetas mulle sugulane, et pane põhikontolt iga kuu või nädal mingi summa mõnele teisele kontole vaikselt kandma; kunagi kui vaja läheb, siis sellega saab lööke “pehmendada” rahakotile). Ning siis on olemas ka mingisugused “hetkesäästud” näiteks auto jaoks. Iga kuu panen remondiks, kindlustuseks ja reserviks teatud summad kõrvale ning täidan selle jaoks järgmist tabelit (mul on igasuguseid faile ka päris mitu). Kui suudan kindlustuse või remondi jooksvalt palgast tasuda, siis teen seda, kui mitte, siis on autokontol mingi tugi nende kulude katmiseks olemas.
Tegelikult on mul struktuur suhteliselt paika määratud ja tean kui palju umbes igale kontole raha kannan. See toimub koos muude kohustuslike arvete maksmisega ning minu eesmärk on järgmisesse palgapäeva elada ülejäävast rahast. Olgu öeldud, et Kimi 30% süsteemi lähedale ma veel ei jõua. Parimal juhul 15% palgast panen hetkel “tallele”. Aga harjumus on vähemasti tekitatud!
Seda kõike eesmärgiga tulevikus omale paremat elu lubada!
Loo moraal: tee endale eelarve, jaga rahad mõtteliselt laiali ning palgapäeval tegutse vastavalt. Kui sa ei tea kust raha tuleb või kuhu läheb, siis on igasugused järsku üles kerkivad probleemid kerged jalgu alt lööma.
Rahapuu portfell 
See on väga hea teema ning minu soovitus on järgida seda põhimõtet kõikidel inimestel. Paraku reaalses elus seda ei tehta. Ma olen tähele pannud, et kõik majanduslikult edukad inimesed oskavad raha kõigepealt säästa, raha asjad korras hoida ja seejärel õigesti kulutada. USAs olles oli minu jaoks huvitav tähelepanek. Vaeste inimeste elamurajoonides vedeles igal pool raha maas (mõni päev sain pea 10 USD kokku), inimesed ei hoolinud, rikaste inimeste rajoonides polnud kuskil seda. Kusjuures juhtus ka lugu, kus rattaga sõites möödus must vanem auto, kutt oli akna pealt väljas ja viskas mind 50 sendise mündiga. Miks see nii on? Ma arvan, et suhtumine rahasse on üks suur indikaator tulevasele edule.
MeeldibMeeldib
Super kommentaar, Priit!
Ma muidugi kaldun arvama, et vaeste inimeste elamurajoonidest numbreid ja arvutamist ei õpetatud. 🙂
MeeldibMeeldib
Sattusin seda teemat lugema ja tegin huvitava avastuse. Olen enda teadmata “30% reegli” järgi toimetanud nüüd ~3 aastat. Enamus sellest 30% on läinud investeerimiseks ning sellest omakorda enamus IP keskkonda.
Suurem eesmärk oli alustades see, et 5 aastaga oleksin olukorras, kus olen majanduslikus mõttes “vaba”. Ehk siis intressitulu oleks samaväärne igakuise palgaga – ehk lõpetades igasuguse töö on võimalik ära elada. Siiamaani on kõik läinud igal juhul plaanitult ning ilmselt 2 aasta pärast on eesmärk saavutatud.
Hea on näha, et leidub mõttekaaslasi, kes toimetavad samas suunas. Aina edasi! 🙂
MeeldibMeeldib