Rahavoogudest

Vahest juhtub, et laenutaotleja soovib madala intressimääraga laenu vahetada ümber kõrgema intressimääraga laenu vastu. Miks on see nii?

Oletame, et meil on laenuvõtja Juhan, kes on võtnud 3-aastase maksetähtajaga laenu summas 3000€ intressiga 10% aastas laenujäägilt. Juhan saab 350€ suurust netopalka kuus. Arvestades isePankuri tingimusi saame kuumakseks sellise laenu kohta 106,14€, kusjuures laenusumma suurus on iga poole aasta tagant vähenev (näiteks viimase osamakse summa on 97,82€ kuus). Aasta aega on Juhan viisakalt oma laenuvõlgnevust vähendanud ning põhiosa summa moodustab peale 12. laenumakset 2018,44€.

Edasi võib juhtuda näiteks kaks järgmist stsenaariumit:

• Juhan peab palgakärpega leppima ning uus netotöötasu summa on 290€ ühes kuus.
• Juhan leiab investeerimisvõimaluse, mis pakub 20% tootlust aasta baasil.

Esimese näite puhul on Juhanil mõistlik oma kulud üle vaadata ning vajadusel viia läbi korrigeerimisi kulubaasis. Toidule kuluvat rahasummat vähendada ei saa, samuti elamiskulusid (üür, kommunaalid). Neid võime lugeda peaaegu et konstantseteks. Mõistlik oleks võtta summas 2100€ uus laen pikema maksetähtajaga ning refinantseerida olemasolev laen. Näiteks 3 aasta pikkuse ning sama intressi juures teeb see laenu kuumakseks 74,28€, mis on ligikaudu 30€ väiksem summa kui algse plaani kohaselt maksma oleks pidanud. Lõppkokkuvõttes osutub selline lähenemine absoluutväärtuselt küll kallimaks, ent vähendab jooksvalt survet rahakotile. On ka võimalus, et võetakse kõrgema aastaintressiga, näiteks 15%, laen 5. aastaks, sellisel juhul oleks kuumakse ligikaudu 54€. Kuigi Juhani palk langes 60€ võrra, siis ei pea Juhan oma tarbimisharjumusi kallima laenu sissevõtmisel väga palju muutma. Sellist tegevust võiks nimetada ka kulude ümberstruktureerimiseks.

Miks selline idee ei ole halb? Kui vaatame Statistikaameti andmeid, siis näeme, et keskmine brutopalk on näiteks aastatel 2002 – 2007 kasvanud 393€ pealt 725€ peale kuus. Selle näite põhjal moodustaks laenu osakaal 2007. aastal tunduvalt väiksema osakaalu palgast kui 2002. aastal. Võib isegi öelda, et palgakasv on olnud kiirem kui laenu tagasimakse intressikulu. Tõsi, me ei saa eeldada sellise palgakasvu tempo jätkusuutlikkust (näiteks 2007 – 2012 on pilt juba teine), kuid selline lähimineviku kogemus toetab meie teesi.

Teise näite puhul võib piltlikult ette kujutada teoreetilise olukorra, kus Juhani praegune laenumakse on näiteks 250€ kuus. Kui ta asendab 10% intressiga laenu pikaajalisema ja näiteks  15% laenu vastu ning uue laenu kuumakseks kujuneb 150€, siis on Juhan tekitanud enesele 100€ vaba rahavoogu igas kuus juurde. Juhul kui Juhanil on mõni alternatiivne investeerimisvõimalus ning ta investeerib iga kuu ülejääva 100€ kõrgema tulususega projektidesse (näiteks 20-25% tulusus aastas), siis kokkuvõttes võib selline muudatus tähendada, et algne 10% intressiga laen on paberite järgi küll 15% laenuga asendatud, ent tänu vaba rahavoo investeerimisel kõrgema tulususega projektidesse kujuneb kokkuvõttes olemasoleva laenu intressimääraks hoopis näiteks 7-8%.

Majanduskriis näitas meile ära, et rahavoogude juhtimine on oluline teema. Alati ei maksa kiivalt taga ajada kogukulude minimiseerimist. Teinekord on likviidsus märgatavalt olulisem. Kui näed, et palka laekus sedakord pisut vähem loodetust, siis tee kõik selleks, et sul oleks enne uut palgapäeva väikene tagavara olemas. Pikemas perspektiivis minimiseeri kulusid või tõsta tulusid.

Rikkuse kohta ütles Peeter Koppel mõned päevad tagasi väga tabavalt: “Rikas ei ole mitte see, kellel on palju asju, vaid see, kes on võimeline enne palgapäeva maksma deebetkaardiga”.

Uue auto või teleka ostu ei pea lükkama kaugesse tulevikku, ent sellest hoolimata tuleks rahaasjad korras hoida!